Kui olin väike tütarlaps
oli mu kõige suuremaks sooviks saada kiiresti vanemaks, et võiksin koos vanema õe ja vennaga minna kodu lähedal asuvas rahvamajas toimuvatele pidudele. Mu vanemad olid üksmeelsel otsusel, et last ei lasta enne 14-aastaseks saamist täiskasvanute peole. Nii jäin kurvana koju ja uinusin läbi kopli kostvate lummavate muusikahelide saatel.
Tabas mind siis raske elutorm
1950. aasta sügis muutis minu elus kõik: iseloomu, tõekspidamised ning kogu edasise elukäigu. Senine päikesepaiste asendus sombuse hallusega ja siis sünkmustaga. Ahastusega tegin otsuse, et minu eluring on täis Läks siiski teisiti.
Kevadkuul tasa sosistab mahe tuul
20-aastasena (peale kooli lõpetamist) sai minu esimeseks töökohaks kool, kus oli teiste õpetajate seas 7 naisõpetajat eluaastates 19-29. Kui siis kõige vanem neist sai 30-aastaseks, mõtlesin: Issake, kui vana ta on! Minu jaoks oli selline vanus siis vist lõputus kauguses. Seisin õpetajate toas seinakella all ja laulsin võib-olla saja aasta kestel kordub sama kevade. (See laul oli siis popp.)
Kuhu küll kõik aastad jäid?
Kümme-üksteist aastat hiljem ühel juunipäeval kohtasin Tartus Emajõe kaldapealsel tänaval üht oma esimestest õpilastest Rannust (Elasin siis juba Kambjas.) Ta ütles, et lõpetas paari päeva eest ülikooli. See teade pani mind esimest korda mõtlema aja kiire kulgemise üle. Mis olin mina teinud selle aja jooksul, mil IV klassi Marest sai ülikoolilõpetanu? Tõsi, ma olin pere loonud ja tütre ilmale toonud. Ja muidugi igal aastal sügisest kevadeni lapsi õpetanud. Aga veel?
Ei me ette tea
Tasapisi taastus raskel saatuselöögil kaotatud elurõõm ja energia, tekkis usk endasse. Sukeldusin koolitöö kõrval seltskonnaellu. Rõõmu ja rahulolu tõi kõrgkooli lõpetamine. Kõrghariduse taotlemine ei olnud ettekavatsetud tegu. Olin siis juba 42-aastane. Leidus inimene, kes vajas minu tuge kõrgkooli astumisel ja mind agiteeris kaasa lööma. Instituudi lõpetamise peale hakkasin tõsiselt mõtlema siis, kui õpingukaaslased pidasid poole diplomi pidu (kolmanda kursuse lõpetamist). Nii tegin teoks selle, mille tark vene arst aastate eest katkestas.
Ja siis äkki juhtus õnnetus sain 70-aastaseks
Selle raske kümnendi alguspäevi aitasid leevendada ja püüdsid mind rõõmustada kooli ja vallamaja rahvas, laulukaaslased, LMS-i juhatus ning sõbrad.
Olen inimene, kes tundes sisimas suurt tänutunnet, ei suuda seda vahel sõnadesse panna. Teen seda praegu. Parem hilja, kui mitte iialgi.
Aitäh Reedale suure sisemise veendumusega öeldud tänusõnade eest, aitäh vallavalitsusele suurepärase kingituse eest!
Tänan Ennu, Kamba kuldsuud, kes igas olukorras oskab leida kõige sobivamad ning hingeminevamad sõnad!
Tänan õpetajaid, laulukaaslasi ja vallavanemat lillesülemite eest! Tänan Tiiat, Juhanit, Kalevit!
Imetlen tänuga segakoorikaaslasi, kes muutsid 5. jaanuari õhtu kauaks meelde jäävaks heade sõnade, õnnevalamise, ujuvate küünalde seitsmiku, lillede ja muuga. Aitäh, Aili, Uno Eldur, Eha, Anu, pinginaabrid Helle ja Mari-Anne ning kõik teised!
Hilja Neumann