Kas tahad rahulikke jõule? Kui jah, siis pea meeles, et seda ei saa võita teiste arvelt, ei teistest ilusama jõulukuuse ega kallimate kingitustega. Isegi mitte “jõulukiire”-ga!
1739. aasta piiblitõlkes kõlab prohvet Jesaja raamatu 9. peatüki 5. salmi algus nõnda: “Üks laps on meile sündinud, üks poeg on meile antud, kelle olla peal ta wallitsus on, ja temmale pannakse se nimmi: Imelik”.
Eks ole imelik see lugu Jumalast, Loojast, kes omal vabal tahtel saab inimeseks, looduks, alamaks enesest!? Tuttavamad jutud kõnelevad meile enamasti sellest, kuidas madalamast “kastist” inimene kuidagi leiab tunnustuse ja omaksvõtu kõrgematesse kastidesse kuulujailt, saavutab võimu ja au teiste üle ning võib nautida magusat üleolekutunnet. Nagu Uku Masing on sõnastanud: “Liikumine kõrgemasse kasti, seep see on, mida nimetatakse indo-germaani lihtrahva “unistuseks paremast inimväärikast elust” ja õndsamast tulevikust.” Teame vast küllaga muinasjutte, kus kohtlane Ivan, rumalaim ja laiseim kolmest vennast, vähese vaeva ja üleloomuliku abiga saavutab kõrge positsiooni abielludes tsaaritariga ja pärides võimu riigis. Või Tuhkatriinust, kes mitte ainult ei pääse õela võõrasema ning kasuõe rõhumise alt, vaid abiellub suisa printsiga ning saab jällegi kuningannaks, valitsejaks endiste kaaslaste üle.
Konkurents olevat edasiviiv jõud, teavad inimesed kõnelda. Ent kuhu viib meid see jõud? Paljusid kindlasti haigevoodisse ja enneaegsesse surma halvemal juhul; mõningaid “haljale oksale”, kus ometi tuleb olla valvel, et keegi konkurent saavutatut ei riisu. Enamik peab aga leppima endast “edukamate” konkurentide kadestamise ja nurinaga enese ebaõnnestumiste üle.
Jõuluevangeelium kõneleb meile Jumalast, kes saab inimeseks. Ehkki “inimene, see kõlab uhkelt”, on jumaliku kirkuse kõrval, millest Pühakiri kõneleb, isegi täiuslik inimene vaid kahvatu vari, rääkimata veel sellest, mida Kiri nimetab “langenud inimkonnaks”. Jumal sai Jeesuses inimeseks, et täita Isa (aga Kolmainsuse küsimus on nii pikk lugu, et sellest kõneleme eraldi leerikoolis – leheruumist ei piisaks) tahet ning näidata meile, millisena Looja kavandas oma loodud inimeste elu. Millisena siis? Rõõmsana! Rõõmsana sellest, kui leiab võimaluse kellelegi rõõmu teha. Rõõmsana sellest, kui teab, et on talitanud õigesti isegi siis, kui see on raske või ebameeldiv. Rõõmsana sellest, kui Jumalal, tema Loojal, on hea meel oma loodu üle.
Kas tahad rahulikke jõule? Kui jah, siis pea meeles, et seda ei saa võita teiste arvelt, ei teistest ilusama jõulukuuse ega kallimate kingitustega. Isegi mitte “jõulukiire”-ga! Aga selle leiab vaadates vastsündinud Jeesust sõimes, inimeseks laskunud Jumalat, kes ometi just oma alandumise kaudu läbi aastatuhandete miljonitele rõõmu, rahu ja valgust on toonud.
Toomas Nigola,
EELK Kambja koguduse diakon
