Viiel novembrilõpupäeval olid sajad Kambja inimesed sunddieedil, sest roolijoodiku süül vajas piirkonna ainus kauplus remonti, tuulutamist ja uue kauba soetamist.
Luhamaa-Tallinna vastremonditud maanteel Võrust Tartu suunas liikunud VW Caravelle´i väikebuss eksis pühapäeva öösel kell 23.30 teelt, põrmustas jupikese maanteeäärsest hekist ja rammis Kambja kaupluse seina.
«Pidi ikka korralik vunk sees olema,» arutlesid elunäinud mammid õhevilsilmi sündmuskohal. «Näed, siin poe seina ääres varikatuse all on küll poole põlveni ulatuv puitpõrand, kuid isegi see ei pea-tanud autot – hüppas siit üles ja mürtsatas nokkapidi vastu seina.»
«Õnnelik õnnetus,» tõdes konstaabel Nelly Ruuge, sest auto ohjamisel hättajäänu pääses tõsisemate vigastusteta. «Liikluspolitsei kroonikasse on kirjutatud, et esialgsetel andmetel oli juht purjus.»
Olmekeemia tegi palju kurja
Roolijoodiku põhjustatud liiklusõnnetus tõi tõelise häda ja mure kaela hoopis poelistele: Elva Tarbijate Ühistu pani ainsa Kambja kaupluse viieks päevaks kinni, et teha remondi-, puhastus- ja tuulutustöid.
Juhuse tahtel tungis teelt eksinud auto läbi poeseina just selles kohas, kus riiulitele olid laotud mitmesugused tugeva lehaga ja ohtlike toimeainetega kodukeemiatoodete klaaspudelid ja muud õrnad pakendid. Hommikul alustas pood küll tööd, kuid peagi keerati uks lukku – müügisaalis hõljuv lehk oli rikkunud toidukauba.
«Ostsin viinereid, aga kodus avastasin, et need lõhnavad nõnda, nagu oleks neid atsetoonis leotatud,» kurtis keskealine perenaine. «Ehkki asjatult kulutatud rahast oli kahju, ei suutnud ma sundida end kahtlast toitu sööma ning lennutasin selle südametäiega prügiurni.»
«Meie kahju on vähemalt 300 000 krooni,» mainis Elva Tarbijate Ühistu juht Hando Ivask, tuginedes esialgsetele inventuuritulemustele ja remondikalkulatsioonidele. Otsestele kahjusummadele tuleks lisada ka saamata jäänud tulu. «Pühapäev läks täiesti kaduma, sest liikluskindlustuse esindaja ei olnud nõus välja tulema ning seega ei tohtinud poes midagi teha,» kurtis Ivask.
Nädala algul kulus mitu päeva saastunud kauba inventeerimisele ja ära-vedamisele. Ehkki pidevalt hoiti poeuksi lahti ja tuulutati, oli müügisaal kemikaalide lõhnast nii läbi imbunud, et uut toidukaupa ei saanud kiiresti poodi tuua.
Tühi kõht pole kaupmehe mure
Kambja rahvas ootas pikisilmi poe avamist. Ehkki ukseklaasil teatas suur kiri, et parimal juhul pääseb poodi alles reedel, käisid kümned inimesed iga päev korrastustööde hetkeseisu oma silmaga mõõtmas.
«Tulin kaema, ehk lasevad rahva juba sisse,» selgitas kolmapäeva keskpäeval pensionärist papi, miks ta rõske ilmaga kodust välja tuli. «Ega ma täna esimest korda, olen kõigil päevadel siia uurimas käinud. Kui see jant algas, käisin koguni kaks korda, lootsin, et saavad õhtuks korda. Aga tühi lootus, isegi autolavkat ei saadeta. Või oleks sellise putka või telgi toonud, nagu laatadel või väljanäitustel kasutatakse.»
Elva Tarbijate Ühistu kui Kambja poe omanik ei näinud võimalust ega kohustustki igapäevase toiduseta jäänud inimesi aidata. «Meil ei ole ühtegi kauplusautot,» tõrjus Hando Ivask toidupuuduse küüsi sattunud kambjalaste ettepaneku.
Kaubandusjuhi toetust ei leidnud ka variant, et paar tundi päevas võinuks müüa toidukaupu mõne kaubiku furgoonist: see toovat kaasa suured trahvid ning oleks vastuolus eeskirjaga. «Olen viis aastat töötanud vallavanemana ning leian, et kui inimestel on mingi häda, pöördugu vallavalitsusse. Nemad peavad aitama,» soovitas ta küüniliselt.
Pidevalt sündmuste keerises
«Meil on elu nagu Chicagos!» hüüatas Kambja poest poolesaja meetri kaugusel elav noormees. «Poega juhtub pidevalt midagi.»
Ei möödu aastat, kui kauplusesse vargile ei tikuta. Viimane krattimiskate oli juunis. Neli suve tagasi avastas noormehe isa, et kauplus on varasel hommikutunnil leekidesse mattunud ning tormas poolpaljalt kustutustööle.
Taastamistööd kestsid ligi kolm kuud, kuid toona tegutses Kambjas veel erapood ning näljahäda jäi ära.
Toivo Ärtis
Kambja vallas positiivne iive