Novembri esimesel neljapäeval tulid Unipiha koolilastele külla hobused Himma ja Milla.
SUUR TÄNU VAHVA SÕIDU EEST: Suksu Himmat söödavad toeka leivaviiluga vennad Anari ja Keijo
Olime just lehtede riisumise lõpetanud ja rehad kuuri pannud, kui Karl Eriku ratsatalu perenaine Karin ja tema õpilane hobustega väravast sisse sõitsid.
“Mina! Mina olen esimene!” kajas kooliõu laste hõigetest. Esialgne ebalus ja kartus suurte loomade ees kadus õige ruttu ja asendus uhkustundega, et saadi päris ratsahobuse sadulas istuda ja temaga Karini juhtimisel sõita.
Kolmveerand tunni jooksul said kõik lapsed teha kooli spordiplatsil mitu tiiru. Tänutäheks söödeti hobuseid leivaga. Klassituppa minnes uhkustas Kristjan (4.kl) teiste ees: “Ma sain kõige rohkem sõita. 12 tiiru. Õpetaja, nägid ma sõitsin ka üksi?”
Päris traavi tegid Himma ja Milla aga siis, kui olime pinkides uuesti istet võtnud ja tundi jätkasime. Kapjade plagin kooli esisel kruusateel ajas poiste silmad õhevile. Muusikatund jätkuski rahvaliku Hobusemängu ja lauluga. Lõunalauas sosistab Sille (1.kl) mulle saladuslikult: “Suure hobusega ei kartnud ma üldse.”
Aitäh, Karin, Unipiha koolipere poolt!
Lembit Jakobson,
Unipiha algkooli õpetaja