“Eestimaa on suviselt soe ja kaunis – nautigem, hoidkem, tehkem tema heaks midagi.” Suvemõtted
Suvi on väljaskäimise aeg – kirjutus- ja töölaua tagant, teleri ja arvuti eest, köögist, diivanilt ja ahjukütmisest pääsemine. Suvi on enda ja oma kodu tuulutamise aeg. Suvi on Eestimaa avastamise aeg.
Kambja laulu-ja mänguselts sõitis seekord 12. juulil Järvamaale. Kuigi eelmisel päeval sadas kogu vabariigis, nautis bussitäis noori ja vanu täiesti vihmavaba muljeterohket päeva. Hommikune Põltsamaa roosiaed oli küll veel (kaste)märg ja paljud roosid veel jaheda suvealguse tõttu nuppudes, aga naiste silmad läksid sellestki ilust särama. Pealegi oli aiandil sünnipäev ja külastustasu sel puhul ei võetud. Sai hoopis osaleda lilleseadete hindamises ja tortigi pakuti.
Järvamaal oli eesmärk vaadata Tammsaarega seotud paiku. Seltsi esimees Hilja Neumann oli teejuhiks palunud oma tütre Heily Soosaare, Nõo Reaalgümnaasiumi emakeeleõpetaja. Heily tutvustas lühidalt kohti, kuhu minnakse, ja siis võttis meid vastu tõeline Eestimaa pärl – Albu mõis. See on ainuke restaureeritud puitmõis ja selles on säilinud detaile väga erinevatest sajanditest (põhihoone pärit 18.saj algu-sest või 17.saj lõpust). Eriti väärisid vaatamist barokne kahhelahi, võlvkelder, maalingud laes ja seintel ning mantelkorsten. Viimasesse on ehitatud küll trepp, sest mõisahoones töötab põhikool. Mõtlema pani giidi, kaua aastaid majas töötanud õpetaja ja koolijuhi jutt sellest, et kui maja oli lagunenud, lõhkusid ka lapsed seda, aga kui restaureerimine oli põhiosas lõppenud, muutus ka laste suhtumine – ei ainsatki klaasikildu – nende maja oli neile auks ja uhkuseks. Usun, et Albu noored, kes kodu hoidma õppinud, peavad lugu ka muudest väärtustest.
Eestimaal seda ilu jätkub. Kas või Vargamäe väljamäed, kus kõik kaasasõitnud said Andresest ja Pearust mõtteid mõlgutada ja võrrelda tollast elu praegusega. Kohalik giid tegi ka majas ja õues lühiajalise ekskursiooni ja siis võis igaüks kõik oma silmaga põhjalikult üle vaadata. Lahkudes juhiti tähelepanu ka (kuri)kuulsale soosillale. Viimane kirjanikuga seotud paik oli Albu vallamaja ja selle ees seisev mälestussammas, kus kujutatud ka kaks stseeni “Tõest ja õigusest” – algust ja lõppu.
Reisi lõppu mahtus veel üks omapärane “vaatamisväärsus” – Valgehobusemäe lähedal olev pudelimaja – ilmselt loova vaimuga vanahärra ettevõtmise tulemus. “Mis teha, kui vedelevat taarat nii palju on,” ütles ta ise kommentaariks.
Jõudsin juulikuus näha koos perega teisigi kauneid paiku: Neerutit Lääne-Virumaal, kus “Kalevipoega” mängiti, ja maalilist Reiu jõe kallast, kus “Tasujat” lavastati. Etenduse muljetele lisaks tõdesin ikka ja jälle, kui ilus on Eestimaa, ja mõtlesin suviseid uitmõtteid Kambjast, oma kodust. Kui ma oleksin turist, loeksin viitadelt, kus paiknevad siinsed vaatamisväärsused. Trükistest olen ju lugenud, et hariduse häll ja koorilaulu häll ja Kopsumägi? Ma astuksin sisse kiriku uksest, vaataksin seal mõnd kunstinäitust, kuulaksin kellegi muusikat. Ja augustis tuleksin pritsimeeste peole. Kindlasti vajaksin Kambjas veedetud tundide jooksul üht söögikohta ja tualetti, võib-olla ka pikniku pidamise paika. Heakorrastatud asulakoht oleks nagunii elementaarne. Ehk on siinmail mõni oma “pudeli-meeski”? Ja vahet poleks, kas oleksin turist Tallinnast, Oslost või Kambja vallast Riiviku külast. Nüüd tahab lugeja mulle kindlasti rahast ja majanduslikest võimalustest rääkida. Rääkigu. Kambja koolil pole saali, pole normaalset koolimajagi, ometi pole ükski luuletus lugemata, laul laulmata, näidend mängimata jäänud.
Eestimaa on suviselt soe ja kaunis — nautigem, hoidkem, tehkem tema heaks midagi.
Kambja kooli õpetaja, LMSi liige
Tiina Tiideberg
