„Püüa see vingerdaja kinni! Vaata, ta on end klaasi külge kinnitanud!“ – selliseid ja ka teisi hüüatusi kuulsime loodusõpetuse tunnis, kui Kaspari isa, kalateadlane Einar Kärgenberg tuli kolme tühja ja ühe täis akvaariumiga klassituppa. Tühjad akvaariumid täideti veega ja sinna asetati riistapuu, mis vett mullitades selle hapnikuga rikastaks – ikka selleks, et kaladel oleks, mida hingata.
Jaguneti kolme rühma, iga rühm sai endale akvaariumi, iga laps aga töölehe kalapiltidega. Igaüks sai püüda endale kala ja siis selle töölehel määrata. Nii kujunes igal rühmal oma akvaarium, kus ujusid erinevad kalad. Mõned kalad olid suuremad – nagu näiteks jõesilm. Tuli välja, et jõesilm polegi kala, vaid sõõrsuu. Ta on natuke angerja moodi, nii oma välimuselt kui ka eluviisilt. Nimelt peab ta vahepeal meres käima, seal hästi toituma ja alles siis meie jõgedesse tagasi tulema.
Väiksemad kalad luukarits ja lepamaim jäävadki sellisteks väikesteks, nagu me neid akvaariumis näeme. Iga kala kohta rääkis Einar meile põnevaid lugusid. Jõeforell näiteks on hästi vilgas ujuja ja üldse kiire liikumisega – tema kastis oma sabalöögiga õpetaja lauda.
Saime teada, et trullaka vuntsidega kala nimi ongi trulling. Tal on ka ilus ladinakeelne nimi: barbatula barbatula. Huvitav, kas see tähendab „habetunud“?
Iga laps pidi oma kala kohta leidma ühe tunnuse, mille poolest tema kala on eriline. Näiteks haugi suu on pealt lai nagu labidas, kuid kõrvalt vaadates pikk ja peenike. Ahvena kerel on aga tumedad ristipidi triibud, mis võimaldavad tal end hästi vesikasvude vahele ära peita.
Lõpuks pidid lapsed raamatutest oma kala kohta leidma kasvõi mõne väikese tarkuse. Sellega õppisid nad kasutama aineregistrit ja õiget lehekülge üles otsima. Märkmeid iga kala kohta kogunes igaühel, kõige rohkem 4. klassi lastel.
„See oli ikka tore küll. Sain kalade kohta nii palju teada,“ ütles 1. klassi poiss Jaak tunni lõppedes.
EHA JAKOBSON,
Unipiha algkooli direktor
