I koht Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Lions klubide Eesti piirkonna kirjutiste võistlusel
Heategu on tegu, mis on hea ja millega tavaliselt saad aidata kedagi teist. Heategusid on vaja, sest meile kõigile meeldib, kui keegi meid aitab või vahel kas või mõne hea sõna ütleb. Heategudega on minu arust ikka nii, et kõik tuleb sulle tagasi. Näiteks kui kunagi teed mingi heateo, siis see tuleb sinu juurde tagasi. Ka sinul endal läheb ju millalgi abi vaja. Sellepärast tasuks olla alati heatahtlik ja abivalmis.
Minu senise elu kõige suurem tegu oli oma pikkade juuste annetamine vähihaigele tüdrukule. See mõte tuli nii järsku ja juba ma olingi sellega nõus. Kui keegi näiteks kaks aastat tagasi oleks mulle juuste lõikamisest rääkinud, oleksin arvatavasti pidanud talle loengu sellest, kui tähtsad need peaehted mulle on. Väiksena ütlesin alati, et ei lõika kunagi oma juukseid. Aga ära iial ütle iial. Olin alati oma juuste kohta komplimente saanud ja olin sellega harjunud.
Kuid ükskord mainis juuksur, et kui kavatsen kunagi lõigata, saaks mu juustest ilusa paruka kellelegi, kellel seda vaja oleks. Võttis ühe päeva aega, kui hakkasin mõistma, millega tegu. Lugesin selle kohta internetist ja leidsin salongi kontaktid. Pärast paari kõnet saime teada, et juukseid otsib minuvanune vähihaige tüdruk, kes keemiaravi tõttu on oma juuksed kaotanud. Siis ei läinud enam kaua, kui olin otsustanud oma juuksed sellele tüdrukule anda.
Nüüd oli veel vaja uurida, kas mu juuksed sobivad. Selle teadasaamiseks panime aja paruka- salongi. Mind ootasid seal parukameister ja juuksur, kes olid mu heledatest juustest vaimustuses. Pärast vestlust oli otsus langetatud, et minu juuksed lähevad sellele tüdrukule. Lõikuse ajaks leppisime ülejärgmise päeva. Et saaksin veel ikka järele mõelda ja helistada, kui mu otsus peaks muutuma. Lisamõtlemist vajamata olin valmis oma juuksed ära andma, sest sellel tüdrukul oli neid juukseid palju rohkem vaja ja pealegi – mulle kasvavad juuksed ju tagasi. Seega oli vaja ainult oodata seda saatuslikku päeva, mis teeb kellegi samas nii õnnelikuks. Sain ka veel teada, et see tüdruk oli juba mitu nädalat sobivaid juukseid oodanud. Mõelda vaid – keegi loodab ja ootab just neid juukseid, mis on minu peas.
Oligi käes väga tähtis lõikuse päev – 17. märts 2016. Protseduur oli keerulisem, kui ma arvasin. Enne lõikamist mõõdeti ja kaaluti juukseid igatpidi. Olin nõus ära andma 30 cm asemel hoopis 45 cm. Mõtlesin, et mis seal ikka – mu juuksed kasvavad kiiresti, aga see tüdruk saab 15 cm võrra veel õnnelikumaks. Sellepärast otsustasingi talle anda pikemad juuksed. Juuksed kinnitati väikesteks patsideks ja siis võetigi käärid ja lõigati maha minu elutöö, minu elu jooksul kasvatatud naiseehted. Kui juba esimene pats maha võeti, oli juba nii kerge olla. Kokkuvõttes annetasin paruka jaoks 130 g juukseid. Ma tundsingi ennast 130 g kergemini. Kui ma sealt juuksurist välja astusin, siis ma ei suutnud naeratamata olla.
Ma lihtsalt olin nii õnnelik! Vastutulevad inimesed ilmselt mõtlesid, et ma ei ole päris normaalne, sest kui tihti sa ikka tänapäeval kõigile naeratavat inimest kohtad. Aga mina naeratasin, lausa naersin, sest ma olin nii õnnelik. Ma sain anda midagi endast sellele, kes seda väga vajas. Juuksed on ju tähtsad igale tüdrukule, ma arvan, et igale inimesele.
Pärast juuste lõikust läks veel umbes kolm nädalat paruka valmimiseni. Parukameister on tõeline heategija, kuna tema peeneks näputööks on inimesi õnnelikuks teha. Kui parukas uuele omanikule üle anti, olevat tüdruk rõõmust tükk aega nutnud. Kahju ainult, et mina pole oma juuste uue omanikuga kohtunud. Aga see pole kõige tähtsam. Tean oma südames, et juuksed on õiges kohas ja kellelgi on neist palju-palju rõõmu.
Foto: Unplash.com (cc)
