Muinastulede ööl Pangodi järve ääres peetud suvelõpupidu kujunes selliseks sündmuseks, mida korraldajad ei osanud oodata. Kui alguses arvati, et tulijateks on ehk kümmekond kohalikku peret, siis pärast pidu loeti registreerimislehe järgi osalejate koguarvuks ligi 300. Säärast rahvakogunemist ei ole siinmail olnud alates Pikksaares Vabadussõja ausamba avamisest 1991. aasta jaanipäeval.
„See oli nagu laulupidu. Järveäärne mäekallas oli rahvast täis. Teed järveäärse lõkkekohani palistasid põlevad küünlad. Lõke ise ja päikeseloojang järve taga – see ei unune,“ rääkis järgmisel päeval üks peost osavõtja. „Kõik saab alguse ilust ja võlust ja kui see kuhjub su sisse, siis seda endale hoida pole enam võimalik. See peab muutuma uueks iluks.“
Käisin aastaid tagasi kolmel järjestikusel muinastulede ööl Pärnumaal Rannametsa külas, kus kohalik noormees koos sõpradega tegi tunniajaseid kontserte oma küla rahvale. Need olid nii hingepugevad ja lummavad, et on tänini kaunite päikeseloojangute ja võimsa lõkketule näol mu sees. Õpetajana Pangodi järve kaldal Unipiha algkooli lastega toimetades ja loodusega sinasõber olles sain julguse avada endas külgi, mida olin siiani kartnud esile tuua. Märksõnaks sellel avastusretkel endasse sai lihtsus.
Peoks valmistumine
Pärast kooliaasta lõppemist sai Unipiha algkooli direktrissi ja ühtlasi ka haridusseltsi Tõrvik eestvedaja Eha Jakobsoniga arutatud suviste ühisürituste teemat. Kaalukausil olid jaanipäev ja augustilõpu muinastulede öö.
Pärast mitmeid mõtisklusi kaldus kaalukauss muinastulede öö poole selle küünlailu, lõkketule ning valitud lauludega kontserdi tõttu. Uus on ehk huvitav ja äkki õnnestubki. Võtsime proovida.
Vallavalitsuse rahaline toetus peo korraldamiseks sai mulle teatavaks alles siis, kui klopsisin kokku oma ansamblit. Lauluhääle avastas minus alles neli aastat tagasi Nõos laste laulustuudioga toimetanud Ragne Meier. Ta tõestas mulle, et ma suudan laulda. Minus kui emotsionaalses inimeses ei lahvatanud mitte üksnes leek, vaid toimus ilutulestiku kogupauk. Ma hakkasin laulma.
Esimesed bändiproovid toimusid Oomiste külas elava kunstniku ja trummari Ott Valliku kodustuudios. Nõusoleku ansamblis osalemiseks sain ruttu nii soolokitarrist Siim Jaansonilt kui Ott Vallikult. Hakkasime otsima lõõtsameest. Särasime kõik heameelest, kui Ülo Saaremõts, mitu karmoškat kaenlas, meiega esimest korda liitus.
Ikka veel tundus meile, et bändi saab veel paremaks teha. Oti tutvusringkonnast ilmus äkki välja basskitarrist Rein Tikk. Kui hiljem selgus, et mees on Võnnu kandist, oli imestus suur. Aga rõõm oli vastastikune ja nii me siis juuli algusest alustasime.
Augusti keskpaigas olime viiekesi prooviruumis ja muudkui harjutasime ja sobitasime erinevaid lugusid. Kohandasime neid endile sõrme alla ja häälepaeltele, kuni jõudsime arusaamisele, et meist võib veel asja saada.
Pidu ise
Peopäev algas planeeritust pisut hiljem viikingitelgi püstitamisega. Veel viimased viidaseadmised ja järve äärde kaljaankru vedamine. Pärast tehnika ülespanemist hakati proovi tegema. Kui heli paika sätitud, siis läksime kes lõunale, kes lapse sünnipäevale, kes juuksurisse.
Pärastlõunal kella viieks saabusid mõõgavõitlusseltsi viikingid. Nad hakkasid õpetama lastele, keda oli kokku tulnud väga palju, pehmikmõõkade tegemist. Väikseid uljaid vehklejaid õpetati mõõgaga ringi käima ning neid treeniti erinevate mängude kaudu. Jaguneti leerideks ning „lahingus“ võis nii peale tungida kui ka oma elu kaotada.
Pärast laste mängulist võitlust tulid „päris“ soomussärkidesse ning raudkiivritesse riietunud viikingid, kes demonstreerisid mõõgavõitlust sel moel, nagu tegid seda üle tuhande aasta tagasi elanud sõdalased. Mõni julgem poiss sai proovida selga ka 13 kg kaaluvat soomussärki. Kerge see igatahes polnud – seda eriti siis, kui selles tuli võidelda.
Viikingite võitluse ajal jõudsid kohale külanaised, kaasas piknikukorvid, ja nii täitus suvepeolaud külluslike suupistetega. Igaüks sai endale ankrust kodukalja joogiks lasta.
Esimese tunni lõpuks oli registreerimislehel 66 pidulist. Lootsin vaikselt, et ehk tuleb meid sada täis. Teise tunni lõpuks oli nimekirjas juba 150 inimest. See ületas juba kõik ootused. Sellist autoderivi pole Unipiha kooli ümbruses varem olnud. Algas see kooli juurest ning läks ringiga vana meiereini välja. Kui peo lõpul külastajate nimekirja vaatasin, oli imestus suur. Kirjas oli ligi 300 pidulist.
Pisut enne lõkke süütamise algust tuli ootamatu reporter ja palus intervjuud Facebook´i Siim TV-le.
Kell 20.00 alustasime küünalde süütamisega meie vastvalminud õuesõppekoja ilmapuu pesades ja sealt liikusid küünlad koos inimestega kontserdi kuulamise paika. Küünlad süüdati ka teeradadel ja purjetajate sadamasillal järve ääres. Põlevaid küünlaid pandi ka paadiga järveveele. Õhtu oli õnneks tuulevaikne.
Lõkketuli süüdati päikese loojudes ja siis sai kontsert alata. Esimese laulu lõppedes selgus, et heli on paigast ära. Koos rahvaga, kes järve kaldalt kontserti kuulas, saime selle jälle korda. Elasime üle ka ühe elektrikatkestuse. Kõik see juhtus nõnda nagu esimesele kontserdi korraldamisele kohane. Rahvaga koostöös saime probleemidest üle ja jätkasime.
Päike loojus. Kõigil oli võimalus hinges puhata, kaasa laulda ja tantsu keerutada. Repertuaar oligi just selliselt valitud, et oleks nii temaatilist laulu, rahvalikkust kui lustilugusid. Kui ansambel Võpser lõpetas, jätkus karmoškamehel Ülol veel jaksu tantsukeerutajatele lugusid sõrmitseda.
Ma tunnen pärast õnnestunud pidu suurt tänutunnet ja rahulolu. Olen valmis juba järgmiseks aastaks ideid koguma ja kontserti ette valmistama, sest palju häid mõtteid jäi uut suve ootama ning hulk lugusid ei mahtunud repertuaari hulka.
ANARI KROON
Pangodi Muinastulede öö kulgeb üli hästi!?
Muinastulede öö Pangodis II
