Enamik inimestest kogub midagi – kes emotsioone, kes raha, kes esemeid, kes koguni võimalikult mitmesuguseid esemeid. Külitses lillerohke aia rüpes elav proua Reina Otsa kuulub nende viimaste hulka.
Toimetusse jõudis info vahvast kogujast tänu sotsiaalkomisjoni aseesimehele Ülo Karpovile, kes kevadel väärika juubelisünnipäeva puhul krapskale juubilarile vallapoolseid õnnitlusi käis viimas. Ülo rääkis küll üksnes vägevast ja vaatamisväärsest vaaside kollektsioonist – tegelikult on hasartse koguja kodus veel teisigi põnevaid kollektsioone.
Kui meie riigi taasiseseisvumise eelsel pilvealuse päikesega päeval Külitses proua Reinal külas käisin, suundusime meiegi kõigepealt teisele korrusele pikkadele riiulitele ritta säetud vaase vaatama. 1970. aastal alguse saanud kogus on 620 vaasi, siiski kõige esimest nende hulgas enam polegi – selle oli kogu omaniku poeg omal ajal aknale toeks sättinud, et see lahti püsiks, ja nõnda see vaasikene tujuka tuulepuhangu tõttu kõige kaduva teed läkski.
Arvukas kogus on enamasti küll väiksemad lillehoidjad, ent on ka mõned päris-päris suured. Värvika loo ühe suurima isendi teisele korrusele tarimisest räägivad nad kaasa Ennuga kahasse. Et vaas on paras mürakas, kaalub see samuti üksjagu, oma 30 kilo. Kaunis anum sai seetõttu turvaliselt sisse mässitud ja siis kahepeale astehaaval järsust trepist üles toimetatud, kahe samaväärse kunagi kingiks saadu kõrvale kenasti paigale sätitud. Sugulased-sõbrad ju aastaid juba teadnud, et Reinale on parim kink mõni vastne vaas ja nõnda on neid aastakümnetega kogunenud, lisaks muidugi erinevatest poodidest ise lisaks ostetud. Kõnealusel päevalgi oli kogusse kaks värsket eksponaati lisandunud – pererahvas oli just äsja linnast toidureisilt tagasi jõudnud ja eks vaasipoodigi oli tavapärane tulemuslik pilk peale heidetud…
Kapiriiulitel on aga muidki mälestustekogumeid. Perenaise tasasel toimetusel avanevad järjekordse kapi uksed ja seal riiulitel lebavad kõrges virnas albumid… Fotonurkade vahale on sätitud korrektselt allkirjastatud perepilte – tuleb välja, et proua Reina on aegade jooksul ise ka tubli pildistaja olnud ja iga foto juurde on üles tähendatud, kes on mis ajal pildile jäänud. On albumeid kenade eelmiste aegade postkaartidega, uhkusega näitab perenaine aga ühte mustvalget fotot, millel pisike poiss Matti Päts on oma kuulsa, Eesti riigi ajalukku läinud vanaisaga. Fotost on koopia tehtud ja Raina Otsa pajatab hillitsetud murelikkusega: „Olen püüdnud Matti Pätsiga ühendust saada, et ehk tal endal sellist pilti ei olegi…“ Väärikas eas proua oskab ajalooväärtustest lugu pidada ja tahab neid asjaomastega jagada.
Teise riiuli peal on korralikult kastidesse paigutatud helikassettide read. Teeme koos lihtsama matemaatilise tehte ja saame koguarvuks umbestäpselt 150. Perenaine käib korraks, kassetikarp pihus, kõrvaltoas ja juba kostab sealt rahvalikku laulu – kasseti ümbriselt loen, et musitseerijaks on Voldemar Reimaa, kelle muusikast pererahvas kohe kõvasti peab.
Koguja ise teab oma anumatest, albumitest ja oma elatud aastatest ning nende jooksul juhtunust pajatada värvikaid lugusid. Juttu jätkuks meil veel kauaks-kauaks. Omal ajal Ihastes alanud põnevat, ehkki muredegagi vürtsitatud eluteed pidi jõudis Reina Otsa Külitsesse elama 2005. aastal. Elu alguses koolivaheajal paar kuud Tartus Pargi tänava pesumajas, siis Ihastes kolhoositöö, töised tegemised Tartu naha- ja jalatsikombinaadis – igasugust tööd on aegade jooksul tehtud. Poeg ja kaks tütart, kuus lapselast ja suur hulk tuttavaid ning sõpru, endisi töökaaslasi – Reinal on, keda külla oodata või kellega pikki telefonivestlusi pidada. Kõrvaltoast tuuakse vaatamiseks hoolikalt kilesse pakitud suur kartong, kus nimed-telefoninumbrid kena käekirjaga üles tähendatud. Näha, et seda eluliselt olulist andmekogu on tublisti pruugitud.
Teeme veel enne lahkuminekut aiaski põgusa ringi. Elutoa akna all on rida võimsaid roosipõõsaid, mis küll selleks aastaks õilmitsemise lõpetanud, ent alles hiljaaegu olla nad vägevasti ilutsenud ja ohtrasti kiidusõnu teeninud. Hortensiad laiutavad silmarõõmustava õiterohkusega, kasvuhoone punetab tomatitest, tihe muru peenarde vahel pakub astumismõnu. „Kuidas nad küll kõike jõuavad?“ mõtlen endamisi.
Tore ja innustav on kulgeda ühes aegruumis tervisemuresid trotsivate, elurõõmsalt toimetavate, põnevaid hobisid harrastavate ja erinevaid aegu näinud ning nendest põnevaid lugusid pajatavate väärikas eas inimestega!
MAIRE HENNO
