Minu kodu on saatuse tahtel linnas. Töötades üle seitsme aasta põllumajandusjuristina sai mulle armsaks ja teiseks koduks Kambja.
Vaatamata sellele, et iga päev ja iga ilmaga tuli sõita linnast maale bussiga, meeldis töö ja sõbralik rahvas. Kujunes teatud suhtumine linnaellu.
Tõeline kodu on ikka maakodu. Oma maja, oma hoov, aed, omad linnud ja lilled.
Lapsepõlvest saadik kogu oma teadliku elu jooksul olen talletanud muljeid värssidesse.
Mind imestavad sõbrad, kaimud,
et mulle luuet toovad vaimud.
Neile veidrana see näib,
et üleöö mul ufo käib.
Ärgates ma luulet kannan.
Jõuaks ainult kirja panna.
Kas on mu värsil luuletaset
kuid iga sündmus leiab aset.
Ühes neist ongi kirjeldatud linnapilt.
Mulle meeldib kaugelt kaeda linna,
kus kõrged majad taeval toeks.
Ta päeval meelitab mind sinna.
Seal eluviitasid ma loeks.
Öösel kaunid kirkad tuled.
Reklaam reklaamist ikka kenam.
Kui aga linna sisse tuled
Sind siin ei kaitse keegi enam.
Ja need pikad mustad korstnad
nende ees ja nende taga.
Siis kui linn, näib, unes norskab,
kurjus kunagi ei maga.
Vägivald ja veri voolab.
Ehk on veel kusagil ka arm.
Siin ikka mõrvas keegi kooleb
öine linn on julm ja karm.
Mulle meeldib kaugelt kaeda linna…
Kurb on meel kui näen harimata põldu, hooldamata kodu, mahajäetud hooneid. Seegi pilt on leidnud aset minu luules.
Tuul loobib lehti kasesalus,
peksab uksi tühjas talus.
Keeriseks ja tormiks muutub
ei jäta terveks ühtki ruutu.
Lõhkumisest satub hoogu
murrab puid ja paneb loogu.
Ei ole kedagi kes tuleks
tormi eest kõik uksed suleks.
Aknad luukidega kataks
maru eest kõik kinni mataks.
Tuul ära teinud kirvetöö
saadab teele sünge öö.
Veel hooti mängib kasesalus
teeb viimseid tiire tühjas talus.
Siis kauge metsa taha kaob,
seal põllu serval ära vaob.
Pole kedagi, kes tuleb
klaasib aknad, süütab tuled,
kütab ahjud, keedab teed,
tallab talust metsa teed.
Oma lood pakun lugemiseks Kambja rahvale (eriti vanemale eale) tänutäheks toetuse eest, mis innustab mind paljude rõõmuks looma ja lugema.
Tänuga mõttes alati kambjakas
Liidia Tetergova aastal 2005 Tartus.