Oma eelmises jahindusalases kirjatöös (Koduvald nr 7/2003) kajastasin mitmeid probleeme, mis olid seotud maaomanike ja jahimeeste vaheliste suhetega. Tundub, et sellest jäi väheseks. Proovin veelkord selgitada probleeme, mis vajavad täpsemat informatsiooni.
Maaomaniku vastuseisu korral ei peeta tema maal jahti
Kambja vallas on kinnistu- ehk selgemalt öeldes maa- ja metsaomanikke tublisti üle kahe tuhande. Füüsiliselt on võimatu kõigiga rääkida ja sõlmida jahi kasutusvalduse lepinguid.
Seetõttu oleks palve maaomanikele, eriti väikemaaomanikele – kui te ei soovi oma maal jahipidamist, siis esitage palun lihtvormis avaldus vallasekretäri või maanõuniku kätte. Siis saab jahiselts omaniku maapiirid oma jahinduskaardile märkida ning edaspidi seal omaniku nõusolekuta jahti ei peeta.
Seni, kuni puudub vastav avaldus ja kinnistu ei ole täpselt märgistatud, on jahimeestel raske orienteeruda omanike soovis ning jahiselts võtab seda kui omaniku vaikimisi luba jahi läbiviimiseks.
Kõikide pretensioonide, probleemide või siis sooviga sõlmida koostööleping on kõige õigem pöörduda otse minu kui jahiseltsi esimehe poole. Minu telefonid: mobiil – 509 1829 ja tavatelefon – 741 1829.
Hoolimatu või vastutusvõimetu koeraomanik väärib trahvi
Teiseks probleemiks on inimeste poolt lahti hoitavad või ööseks ketist lahti lastavad koerad, eriti just suuremad koeratõud. Jahimehena häirib see, et suured koerad ajavad taga ja murravad metskitsi ja metssea põrsaid, kevadel aga kõiki sündinuid ja noori metsloomade järeltulijaid.
Politseinikuna tuleb nii mulle kui teistele pidevalt kaebusi koerte rünnakust inimeste vastu, seda nii hammustuste kui riiete lõhkumise moel – mõlemad tekitavad inimestes hirmu.
Koera omanik peab olema tõeliselt hoolimatu või vastutusvõimetu, kui ta laseb oma kurjal koeral lihtsalt rünnata möödakäijaid.
Nii vallavalitsuse esindajal kui politseil on õigus sellisel juhul teostada väärteomenetlus koeraomaniku suhtes, mille tulemusena võib määrata karistusena rahatrahvi kuni viiekohalise numbriga. Seda nii metsas metsloomi murdva kui inimesi ründava koera puhul.
Seisukoht, et metslooma murdmist pole võimalik tuvastada, on eksiarvamus – koera jäljed viivad alati sinna, kust ta pärit on ehk omaniku juurde koduõue. Selle üle tasuks mõelda!
Kambja Jahiseltsi esimees Toivo Sild
