Keset töönädalat õhtusel ajal, kui võiks juba niisama kodus lebotada, ootas mind ees minek Reolasse kultuurimajja. Algus kõlab kuidagi ehmatavalt…
Kui ma aga kohale jõudsin, oli selge – väga tore, et Aime-Laine Kahk kutsus, rutiinist väljalangemine on ainult kasulik. Ees ootas mõnus vastuvõtt, kohtumised tuttavate inimestega ja külalislahkelt kaetud laud. Aga see selleks.
Kirjanikuga kohtumine on alati eriline sündmus, sest ma imetlen neid inimesi, kes suudavad kirjutada haaravaid lugusid, mõelda välja köitvaid süžeesid, meie silme ette manada isikupäraseid karaktereid. Andrus Kivirähk on kindlasti üks nendest, kes suudab omapärase sõnaseadmisega panna lugema nii nooremaid kui pisut vanemaid lugejaid.
Kogu õhtu oli Aimel väga põhjalikult läbi mõeldud. Saime kuulata–vaadata lugemisproove ja esitada küsimusi kirjanikule. Ja tore oli seegi, et õhkkond kujunes kuidagi sundimatuks, kirjanikuhärra vastas väga mõnusalt ja põhjalikult kõigile uurimistele.
Eks tänapäevale on omane kiire elutempo, nutinduse pealetung ja kõik muu, mis laseb nii suurel inimesel kui ka väikesel inimlapsel olla täpselt nii mugav, kui on võimalik. Ja üha sagedamini pean vastama mõne õpilase tõsisele küsimusele: „Miks me peame seda raamatut lugema.“ Eks ma ikka püüan neid vastuseid nii ja naa vastu öelda, aga nüüd on mul hea teha seda kirjaniku sõnadele tuginedes: „Ei peagi! Aga võib ju, see on meile antud privileeg!“ Kasutagem siis seda!
Aitäh Aimele, et ta korraldas ja kutsus!
PIRET RANNAST,
Ülenurme gümnaasiumi emakeeleõpetaja
