Puittaimed ehk puud ja põõsad on oluline osa meie valla keskkonnast. Kahjuks on tiheasustusaladel kõrghaljastust pigem vähe, mis toob endaga kaasa suured temperatuuride kõikumised, tuulekoridorid, müra liikumise, maapinnas oleva vee taseme suured kõikumised ja vähem privaatsust. Kõrghaljastusel on oluline roll ka õhu puhastamisel tolmust, saasteainetest ja bakteritest (suurtes parkides on 200 korda vähem baktereid kui tänavaõhus, Laas, 2019: 518), CO2 sidumisel ja hapniku tootmisel ning mitmekesise asulakeskkonna loomisel. Kõrghaljastus tagab seega soodsa elu- ja majanduskeskkonna, mis omakorda tõstab ka kinnisvara väärtust ning inimeste hea- ja rahulolu.
Omades kinnistul puid ja põõsaid, tuleb nende eest ka hoolt kanda, et just mainitud kinnisvara väärtus ei hakkaks hoopis langema ning et puud-põõsad ei ohustaks inimesi, keskkonda ega vara. Puude ja põõsaste puhul tuleb jälgida, et kui need kasvavad üle kinnistu piiride, siis need ei takistaks liiklemist nii sõiduautodel kui ka prügiautodel, lumesahkadel ja operatiivsõidukitel. Kui põõsad-puud kasvavad naabri aeda ja naabrile see sobib, siis võib see nii ka olla, kuid naabril on asjaõigusseadusega õigus ka tema kinnistule tikkuvaid oksi lõigata ja puuvilju korjata. Viimasel ajal on vald pidanud tegema mitu ettekirjutust teekaitsevööndisse istutatud taimede osas, mis hakkavad tulevikus varjama vaadet ristmikele ja juba praegu segama talviseid teehooldustöid. Nii tasubki detailplaneeringu alal jälgida planeeringus toodud nõudmisi istutuste (ka piirdeaedade, hekkide) osas ja mujal kooskõlastada istutused teekaitsevööndis vallaga.
Puittaimedele mõjuvad tihti lausa letaalselt igasugused pinnasetööd – maapinna süvendamine, tõstmine, tihendamine, katmine kõvade pinnakattematerjalidega, torustike rajamine. Seega tuleks selliseid töid nende juures vältida või teostamisel jälgida, et kahjustada saab võimalikult väike osa juurestikust. Juurestiku kaitsmiseks on võimalik seda tööde ajal katta, niisutada ja võimalikult palju juuri alles jätta.
Puittaime kasvama pannes või kasvama jättes tuleb silmas pidada, et see kasvab valguse suunas. Seega kui istiku ümber on ka teisi puid-põõsaid, siis saab juba ette teada, et istik kasvab valguse poole viltu ehk suunab oma võra teistest taimedest eemale. Tihti küsitakse vallalt raieluba just seetõttu, et puu on viltu, aga on suur vahe, kas puu on terve elu kasvanud viltu või hakanud (hiljuti) vajuma. Istikut valides peab selgeks tegema ka puu/põõsa varjutaluvuse, sest on mitmeid liike, mis muutuvad varjus kasvades koledaks, tekitavad palju kuivi oksi või ei kasvagi suureks.
Lisaks valgusega arvestamisele tuleb uuel istikul teostada ka kujunduslõikust, et taimest saaks selline puu või põõsas, mis tulevikus ei kujuta ohtu ja vajab vähem hooldust. Kujundamist võib teha ise või kutsuda kohale asjatundja, kuid põhiline on eemaldada konkurentlatv(-ladvad) ning nõrga kinnitusega, teistega hõõrduvad, ristuvad, kuivanud ja vigastustega oksad. Okste väljumisnurk tüve juures peaks olema 45–60 kraadi. Kindlasti ei tohiks olla võra vähem kui 50% kogu puu pikkusest, kui just pole tegemist erilise sordi- või vormipuuga. Okste lõikamise järel ei tohi jätta könti, sest puu ei hakka sellisel juhul tehtud haava kinni kasvatama.
Kui kinnistul juhtub olema võsastunud ala, siis tuleks sel piirkonnal silma peal hoida ja eemaldada juba noorena need isendid, millest head puud või põõsast erinevatel põhjustel tulevikus ei saa. Põhjusteks võivad olla näiteks mitmikladvad ehk puul ei ole ühte kindlat latva, metsloomade poolt tehtud vigastused (näritud koor vms), kehv asukoht kasvamiseks jne. Ka nendest isenditest võivad saada suured puud ja põõsad, kuid pigem sellised, mida inimesel on soov tulevikus eemaldada. Siiski on võimalik nimetatud mured puudelt ka eemaldada, lõigates lisaladvad ära, pannes neile ümber loomade eest kaitsvad võrgud või istutades istiku mujale.
Kui puu on kasvanud väga suureks ja tekitab oma mõõtmetega hirmu inimestele ja varale, siis ei pea puud kindlasti maha võtma, vaid on võimalik ka puu võra mõõtmeid vähendada. Mõõtmete vähendamisel saab lõigata välja ka kuivanud oksi ja võra seestpoolt harvendada. Targalt tehtud tööd ei tee puule halba ning tekitavad kindlustunde, kuna arboristid vaatavad selliste tööde käigus puu ka kriitilise pilguga üle, et tuvastada selle nõrgad kohad. Suureks kasvanud puu tekitab (tihti inimeste imestuseks) ka palju varju. Seda tasub meeles pidada nii istikut valides kui sellele koduaias asukohta valides – et näiteks aiamaa ja päikesepaneelid saaks kätte vajaliku hulga päikest.
Isegi kui kõik on õigesti tehtud, võib suur temperatuuride kõikumine puittaimele liiga teha ja teda seeläbi kahjustada või ilmutada end mõni putukaliik, viies taime mõnikord isegi kuivamise ja surmani. Seega ka siis, kui teete kõik endast oleneva, on võimalik, et puud ja põõsad vannuvad alla mõnele teist mitte olenevale tegurile.
Kui te soovite tiheasustusalal puud raiuda, siis peab selleks esitama raieloa taotluse Kambja Vallavalitsusele. Puuks loetakse isendit, mille diameeter 1,3 meetri kõrguselt on vähemalt 15 cm. Kui te soovite leida arboristi ehk puuhoolduse spetsialisti või puittaimede hindajat, kes on selleks saanud väljaõppe, siis on suur valik tegijaid internetilehel eestiarboristid.ee/leia-spetsialist.
Kasutatud materjal: Laas, Eino. Dendroloogia ja pargindus. Tartu, 2019
Gerda Ustimenko
valla keskkonnaspetsialist
