Intervjuu vallavanem Ivar Tedremaga
Kui teada, et nii Teie kui ka Kambja vallavolikogu ja vallavalitsuse liikmed ei ole toetanud keskvõimu poolt algatatud haldusreformi, siis ma ilmselt ei eksi, kui arvan, et seekordses intervjuus annavad tooni tõsised teemad?
Viimasel ajal on olnud tõesti kaks teemat, mille puhul ma olen öelnud, et Kambjas ei hakata lollustega tegelema.
Ma olen öelnud seda neile poliitikutele ja haridusametnikele, kes on soovitanud meil korrastada koolivõrku ja valla erinevates piirkondades asuvaid koole kas sulgeda või liita.
Teine teema, mille puhul ma olen alati väga kindlalt arvanud, et meie lollustega ei tegele, on haldusreform.
Milles väljendub keskne probleem eelmise valitsuskoalitsiooni poolt kohustuslikuks muudetud haldusreformis?
Nagu me kõik teame, on elanike arv ainus mõõdetav kriteerium, mille alusel sunnitakse omavalitsusi liituma. Või hakatakse sunniviisiliselt liitma. Igas vallas või linnas peab juba lähitulevikus olema vähemalt 5000 elanikku.
Omavalitsusi survestavad poliitikud ja nende poolt kaasatud eksperdid on sageli väitnud, et 5000 elanikku on see müstiline miinimumarv, millest alates saab linna või valda professionaalsemalt juhtida ja elanikele kvaliteetsemaid avalikke teenuseid pakkuda.
Kambja vallas elab praegu veidi enam kui 2600 elanikku. Meil on too 5000 elaniku kriteerium täitmata. Sellest hoolimata olen ma kuulnud vallavalitsuses käinud külalistelt arvamust, et Kambja vallas on juba tegelikult tehtud või olemas neid asju, mida jõuga pealesurututava haldusreformiga alles loodetakse saavutada.
Poliitikud ja riigiametnikud peaksid rohkem Tallinnast maale tulema, et nad näeksid, kuidas siin elu tegelikult on, mida siin tehakse ja mida saavutatakse.
Reformipaberil võib omavalitsusi nii või teisiti kokku liita, kuid kas selleks ka tegelikult on vajadust või kas sellest ka tegelikult on kasu, seda peaks ikka kohapeal vaatama, kohalikelt inimestelt küsima.
Kui eelöeldu juurde tagasi tulla, siis mis on pälvinud Kambja vallas kaugemalt tulnud inimeste tähelepanu?
Kõige kiiremini ja kergemini märgatakse, et Kambja alevikus on heakorrastatud ja meeldiv elukeskkond. Lisaks vallavalitsusele ja tema hallatavatele asutustele on Kambjas inimeste teenistuses erinevad äri-, teenindus- ja heaoluasutused.
Kui külalised on läinud ja vaadanud väljaspool Kambja alevikku ringi, siis on pandud tähele haritud põlde, korrastatud elamuid ja nende ümbrusi, kuid ka seda, et kohalikud teed on meil läbi aasta hooldatud ja sõidetavad.
Kui on olnud aega külalistele meie valla elukorraldust põhjalikumalt tutvustada, siis on öeldud, et Kambjas peetakse oluliseks nii oma kultuurilugu, kultuuritraditsioone kui isetegevuslasi.
Sageli imestatakse või isegi kiidetakse, et oleme säilitanud kõik koolid – Vana-Kuustes, Kambjas ja Pangodis. Minu meelest teistmoodi ei olekski võimalik – iga kool on selles paikkonnas elu keskpunkt, mida tuleb säilitada.
Kas haldusreform toimub tõesti nõnda, et ainus, mida jälgitakse, on omavalitsuste elanike arv?
Septembris tuli haldusreformi Lõuna-Eesti piirkondlikult komisjonilt kirjalik soovitus, et Kambja vald ja tema kolm naabrit – Ülenurme, Nõo ja Haaslava – võiksid algatada vabatahtliku ühinemise.
Meie vallavolikogu istungil arutati seda soovitust. Kõlama jäänud arvamustele toetudes saatis volikogu esimees Irma Drenkhan piirkondlikule haldusreformi komisjonile vastuse. Selles väljendati ka Kambja vallavolikogu liikmete soovi saada konkreetselt teada, milliste avalike teenuste kvaliteetseks pakkumiseks puudub Kambja vallal praegu piisav võimekus. Või millised on ülesanded, mis kohaliku elu juhtimisel ja korraldamisel on seadusega vallale pandud, kuid meil puudub nende iseseisvaks täitmiseks võimekus.
Piirkondlikult komisjonilt tuli vastus, et reformi läbiviimise alustamiseks ei ole valitud lähenemisviisi, mille kohaselt oleks olnud valitsusel kohustus enne reformi algatamist põhjalikult hinnata kõikide omavalitsuste individuaalse teenuseosutamise.
Teenuseosutamise võimekuse analüüs esitatakse 2017. aasta veebruaris ainult nendele omavalitsustele, kes ei täida 5000 elaniku kriteeriumit ja ei soovi ühineda omaalgatuslikult. Siis lisandub analüüsile ka konkreetne sundliitumisettepanek.
Mida on arvanud reformikomisjonilt saadud liitumissoovitusest meie naabervallad?
Enam kui 7000 elanikuga Ülenurme valla volikogu otsustas, et ühegi teise omavalitsusega ühinemisläbirääkimisi ei alustata.
Ülenurme otsusest tulenevalt teeb Haaslava vald ühise omavalitsuse loomiseks koostööd Mäksa ja Võnnu vallaga.
Kambja vallavolikogu nõustus Nõo valla ettepanekuga alustada läbirääkimisi. Kambjas on kohtunud mõlema valla esindajad volikogujuhtide ja vallavanemate tasandil, kuid sisuliste läbirääkimistega ei jätkata.
Kui kahte valda võrrelda, siis Nõo on meist territooriumilt veidi väiksem, kuid rahvaarvult omajagu suurem. Kambja vallas elab rohkem inimesi hajakülades ja siinne kohalik teedevõrk on ulatuslikum.
Nii Nõo kui Kambja on ajaloolised kihelkonnakeskused, tugeva paikkondliku identiteediga piirkonnad. Nende asukoht ja maanteede võrgustik ei ole aga soodustanud kahe valla inimeste kokkupuuteid ja läbikäimist.
Mis saab edasi?
Vaatame, kuidas hakkab toimetama uus valitsus. Omavalitsuste sundühendamist puudutavate sätete kohta on oodata seisukohta Riigikohtult. Sinna pöördusid taotlusega 26 valda – teiste seas ka Nõo, Ülenurme, Haaslava ja Kambja.
Vallavolikogus oleme mitmel korral arutanud, et iseolemine oleks õigem. Kõigi võimalike liitumiste puhul jääks süda valutama meie äärealade elanike pärast.
Kui vallad sabad kokku löövad, sõltub palju sellest, kas osatakse võimu nii jagada ja teostada, et väiksem ei tunneks, et suurem teda alla neelab. Valdade ühinemise eel läbi räägitud ja sõlmitud kokkulepped ei taga suurt midagi, sest edasised arengud sõltuvad uue volikogu tahtest.
Toivo Ärtis