Järjekordset maailmakoristuspäeva tähistasime oma koolis traditsioonilise koristusnädalaga, kus iga klass ja lasteaiarühm sai omale sobival ajal ettenähtud territooriumi üle kontrollida ning seal leiduva prügi ära koristada.
Selgi aastal oli peatähelepanu pisiprügil, mis esmapilgul võib märkamatuks jääda ja tähtsusetuna tunduda. Lugedes aga erinevatest uuringutest pärinevaid andmeid, on näiteks loodusesse sattunud suitsukonidel väga hävituslikud omadused. Kahjuks õues jalutav või autoga sõitev suitsetaja seda eriti tõsiselt ei võta või pole sellest teadlik ja nii ei jäägi puhast loodust väärtustaval kooli- ja lasteaiarahval muud üle kui vähemalt ühel korral aastas kummarduda ja ohtlik saastaja üles noppida.
Koristusnädalat kokku võtvale ühispildile kogunedes oli nii mõnigi koolijüts üllatunud, et prügi nii vähe oli. Tõsi, juba mitme aasta võrdluses on märgata, et teeäärtesse ja kraavidesse sattunud rämpsu jääb aasta-aastalt vähemaks. See on hea põhjus rõõmustamiseks, et inimesed on hoolivamaks muutunud. Kahjuks ei käi see suitsukonide kohta, nii et siin on suhtumises parandamisruumi veel küllaga.
Iga-aastane koristusaktsioon täidab olulist rolli ka laste keskkonnateadlikkuse arendamisel. Sellest annavad tunnistust ka õpilaste reaktsioonid, kui koristusteekonnal kohtutakse mahavisatud pakendi või mõne vastikuma prügiga. Leiud võivad kohati olla üpris kummalised ja ootamatud. Üks seltskond leidis lausa kaks erinevatele vanuserühmadele mõeldud lutti: ühe oli kaotanud päris titt, aga teine oli täiskasvanutelele mõeldud imemispulk – täpsemini veipimistoru.
Lõpetuseks tsiteerin 5. kl poissi Kren-Andro Arujõed: „Mina ei viska prügi maha. Mina panen prügi prügikasti. Meie kooli juures on suured prügikastid. Sinna saab panna eraldi klaasi, pakendid, paberi/papi ja olmeprügi.“
Kaido Mark
