31. maist 4. juunini toimunud Baltica pärimuspeost võttis Unipiha Algkooli „Päevake“ osa esimest korda. Regilauluga oleme tegelenud juba üle 30 aasta, et aina enam popkultuuristuvas maailmas anda aimu meie eesvanemate meelelaadist. Sellest, mis neid sajandite jooksul vaimselt ja hingeliselt elus on aidanud olla.
Baltica käib külakorda kolmes Balti riigis ja alati lisanduvad neile pärimusansamblid Euroopast. Seekord lisaks põhitegijatele (Eesti, Läti, Leedu) ansamblid Rumeeniast, Bulgaariast ja Soomest. Peale meie oli 55 rühma igast Eesti kandist.
Seekord tuli läbida märtsikuus eelkonkurss Tartumaa trallamil. Selleks alustasime laulude ja mängude meelde tuletamist ja õppimist juba talvel, kuigi meil polnudki otsest plaani Balticale jõuda.
„Päevakese“ liikmed on peale kõikide õpilaste ka õpetajad, sest nii on julgem tunne esineda. Tegelikult võivad siia kuuluda ka lapsevanemad, kuid seekord polnud nende hulgas julgeid. Aga esinemine läks toredasti, sest trallami üks eestvedajatest oli meie oma õpetaja Eha. Kõrge komisjon arvas, et me võime Baltical esineda küll.
Perega Balticale!
Ja pidimegi otsustama, kas sõita Tallinna või mitte. „Oi, Tallinn on suur linn ja ma võin seal ära kaduda. Ärme parem lähme. Ja esineda on võib-olla ka hirmus…“arvas üks. „Ei, tingimata lähme! Näeb teisi ja Tallinnat ka,“ arvas teine.
Arutasime asja nii ja naa ning kutsusime kokku lastevanemate koosoleku. Kui läheks õige peredega? Kohale saabumine ja öömaja jääks siis perede kanda, samuti lastega vabal ajal tegutsemine. „Ikka lähme!“ olid vanemad optimistlikud. Ja nii polnudki õpetajatel vaja muretseda, et keegi peosaginas ära kaoks, õigeaegselt kohale ei jõua. Vanemate näol on kõigil lastel et olemas käsi, millest vajadusel kinni võtta.
Infot rongkäigu, esinemisjärjekorra, päevakava ja toidukordade kohta anti folkloorinõukogust tasapisi, nii et Tallinna jõudes oli kõik pigem vähem kui enam selge: reedel peopaik Tornide väljakul, esinemine kell 15.30 Lõuna-Eesti telgis ja toidutalongid saab õpetaja käest. Ja muidugi rongkäik Viru väravate juurest.
Trallitasime
Lõuna-Eesti lava oli reedesel pärastlõunal varjus, külm ja tuuline. Tegu oli paari viimase nädala külmima ilmaga. Peale selle avanes lava kärarikka maantee poole, kust kostis nii autode kui ehitusmüra. Lavatelgi taga aga paistis päike ja seal laiutas üks vana puukänd, millel oli mõnus istuda ja esinemise ajaks meie silt torgata.
Peale meie oma lapsevanemate tuli esinemise ajal publikut aina juurde. Krista ja Asta alustasid Kalevipoja hobuse looga, mis seletas Kambja Kopsumäe tekkimist – ja seda puhtas tartumaa keeles. Selle teksti kirjakeelse variandi tõlkis meile kunagi kirjanik Mats Traat. Juba palju aastaid tagasi. Ajal, mil korraldati üle-eestlisi murdelaulu päevi, millest Unipiha kool kordi ja kordi osa võttis.
Jaak laulis eest „Tillukest teopoissi“, samuti Kambja kandist pärit veidike kurb lugu teopoisist, kellel hobune ära varastati, kuid kelle isa hädast välja päästab ja kes siis uhkena üle Rõngu silla sõidab… Ehk polnudki tegu päris-hobusega? Ehk olid need tillukese poisi meisterdatud mänguhobused? Ehk oli see hoopis mingi mõistulugu? Arutasime küll, aga ega me päris täpselt et ei tea…
„Hobusemängu“ meie kõrvalkihelkonnast Otepäält võttis eest Ares oma kõva häälega. Kuna see on ringmäng, siis kutsusime endaga kaasa ka publiku. Mõned ka tulid, nende hulgas üks neiu Jaapanist. Talle oli see väga eriline kogemus. Igatahes olid Hobusel (Teele) nii väledad jalad, et Hunt (Andreas) teda kätte ei saanud, nii et me pidime päris mitu korda laulma „Tule, susi, ol-la-lee, süü obene ol-la lee…“ Meile oli esinemiseks antud pea kolmveerand tundi, nii et mängisime veel „Til-lil-lippu- linnassi“ ikka publikut kaasa haarates. See mäng käib nii, et see, kes on üksik, läheb võtab endale kellegi teise paarilise, aga peab sealjuures tegema mingi liigutuse või tantsusammu ja kaasa tulija peab selle järele tegema. Igatahes saab siis palju nalja. Pärast laulsime oma lapiteki peal istudes rahulikumalt veel „Loomislaulu“ (Jumi eest laulmisel) „Veere, päevake…“ ja „Tuule tuba…“. Pärast küsis üks Narva mees veidi kanges eesti keeles, et kuidas lapsed nii palju rahvalaule teavad ja nii ilusasti laulavad. Kas nendel on selle jaoks kohe eraldi kursus? Ei ole, ei ole, need laulud on lihtsalt kogu meie õppimise üks osa…
Ja oligi aeg minna Viru väravate juurde, kust algas kontsert. Jalutasime teiste hulgas läbi rahvarikka Viru tänava, kus rahvariided möödujate pilku püüdsid. Kirja järgi teadsime oma kohta küll – Leigarite ees – kuid tegelikult läks asi natuke segamini. Aga sellest polnud midagi. Ümberringi kihas – nii palju erinevates rahvariietes inimesi, noori ja vanemaid, poisse ja tüdrukuid, pille ja plakateid. Meie ees sammusid meie naaberkooli „Tähelinnud“, nii et meil oli kindel tunne – ikka omadega.
Tornide väljakule tagasi jõudnud, saime kaasa elada värvikale kontserdile, kus esinesid kõik välisrühmad. Paljudel neist olid hästi kirjud ja lillelised rahvarõivad, nende laulud ja tantsud olid kõlavad ja kiired.
Järgmisel päeval kogunesid lebolasse regilauljad kõikidest regilaulu rühmadest. Meid oli palju. Oma laul tuli kaasa võtta, et seda siis koos teistega laulda. Meie Jumi oli väga julge ja laulis eest oma lemmikut – „Loomislaulu“. Teised eeslauljad olid kõik täiskasvanud. Seal said lapsed aru, et regilaulu laulda ongi „normaalne“, et need laulud jutustavad küll vanadest aegadest, kuid vahel on neil mõndagi meile õpetada. Ja mis kõige tähtsam – regilaulu saab alati ka siis laulda, kui laulu ise ei oska. Lihtsalt tuleb hoolega kuulata eeslauljat ja teistega kaasa laulda.
Mis meelde jäi?
Järgmisel nädalal koolis võtsime Baltica uuesti jutuks. Muljeid oli palju ja saime aru, et pärimus on mitmepalgeline: siis kuulub ka tants ja pillimäng, mida meie veel hästi ei oska. Aga me õpime. Laste sõnul oli tore see, et võõrad inimesed tulid meie mängudega kaasa ja neile meeldisid meie laulud. Tore oli uhkelt sammuda läbi Viru tänava ja üle Raekoja platsi, tore oli näha nii palju erinevates rahvariietes inimesi, kes kõik tundusid kuidagi omad.
Kuid peredel oli veel ka teised käigud. Mõned lapsed oli Tallinnas esmakordselt. Andreas: „Käisime botaanikaaias ja teletornis. Nägin sealt kaugel merel suurt reisilaeva tulemas. Tahaksin ise ka seal laevas sõita.“ Ares: „Meie olime meremuuseumis ja sain seal allveelaevas käia.“ Teele: „Kuulasime Teaduste Akadeemia naiskoori kontserti, kus laulis minu tädi. Ta on selle koori vanem.“ Jaak kirjutas: „Päris teistsugune tunne oli näha oma koolikaaslasi Tallinnas, koolist eemal. Üks kõige toredamatest asjadest oli kõndida koos perega mööda vanalinna ringi ja süüa vürtsikaid mandleid.“ Ja lisas „Napilt teisele kohale jäi uhke tunne laulmise lõppedes. Tasuta söök ja Vanalinna päevad olid nagu kirss tordil“.
See oli ka vahva, et Kanal 2 lindistas meiega ilmateadet, nii et olime õhtul paariks sekundiks teleris.
Kokkuvõtteks
Paljudele oli see esmakordne sõit väljaspoole oma koduküla ja Tartu linna. Toimus maailma avardumine: juba ainuüksi teiste laulude, mängude ja tantsude nägemine, kuulamine, kaasa tegemine, oma meeltesse sisse laskmine teeb seda, et endine maailmapilt muutub laiemaks.
Ehk ka sõbralikumaks ja targemaks.
Eha Jakobson
Unipiha Algkooli direktor
