Viimase aprillinädal kolmapäeval rühivad Tartu maakonna koolijuhid läbi külma ja tuulise Kopenhaageni Ülikooli kolledži poole. Õppima, ikka õppima. See 3-kilomeetrine rännak on öisest reisist väsinud inimestele parajaks katsumuseks. Kuna aega on piisavalt, siis põigatakse läbi kohvikust. Omlett, väike puder ja kohv annavad juurde jõudu ja lootust, et papa Google meid lõpuks ikka kohale juhatab. Ja millega me üldse harjunud pole – see on jalgratturite kiirelt tuhisev voog. Tuleb olla äärmiselt tähelepanelik, et mitte kõndida mööda jalgrattateed. Valgusfoorid hoiavad meid õnneks suuremate õnnetuste eest, sest nii jalgratturid kui jalakäijad on väga distsiplineeritud, autod nagunii. Ja see ongi meie esimene õppetund. Kui mõelda, et kõik need jalgratturid kasutaksid autot, oleks teedel ilmselt pidevad ummikud.
Igatahes me jõuame kohale. Suur ja uus õppehoone on Põhjamaade kaanonite järgi väga avar, valge, funktsionaalne, seintel nii kunsti kui sündmuste reklaame. Laiad trepid võimaldavad väikesele pindalale koondada palju inimesi. Siin-seal on toole ja laudu, kuhu kogunevad vestlus- või sõprusringid. Suhtlemisvõimalustega on palju vaeva nähtud, ruumid nagu voolavad üksteise sisse, on soppe ja nurgataguseid.
Läheb veel veidi aega, sest meie õppejõud on loengutega seotud. Vahepeal saame järgmise õppetunni – kuidas hakkama saada iseteenindusliku buffet lõunasöögiga. Kõigepealt ei oska väga kindlalt identifitseerida toite, seejärel kaalu juures nende nimesid sisestada. Aga kaastudengid on väga abivalmid. Kõige lihtsam on muidugi maksekaardiga vehkimine. Toit on taskukohane, valdavalt taimne ja väga maitsev.
Mänguline kool
Lõpuks jõuame sinna, mille pärast oleme tulnud – mängu- ja loovuse laborisse läbi imelise raamatukogu, kus riiulite pealsed on täis õpetajaks pürgijate loovtöid. Ruum, kuhu jõuame, on täis kõikvõimalikke vahendeid: sadat sorti paberit, tekstiilmaterjale, kostüüme rollimängudeks, väike nukuteater, vannitäis legosid, kirjutus- ja joonistusmaterjale. Ei puudu isegi läbi kahe korruse vonklev liutoru, mida julgemad kohe proovima läksid. Selles, loovusele kutsuvas õpikeskkonnas antakse meile teadmisi kahel teemal. Esiteks nende endi jaoks äärmiselt tähtis teema: kuidas muuta laste maailmatunnetus loovaks, eksperimentaalseks ja mänguliseks, nii et neil säiliks elukestev soov õppida. Nad nimetavad seda Playful Learning Programme. See pole veel jõudnud riiklikesse õppekavadesse, kuid kõrgkool tegeleb just õpetajate ettevalmistusega, mis sisaldab koostööd koolidega ja uuringute läbiviimist. Toetus tuleb LEGO Sihtasutuselt.
On kolm väga konkreetset uurimis- ja õpetamisvaldkonda: koolikultuuri muutus, didaktika, ruum ja materjalid. Koolikultuuri muutus seisab eelkõige õpetajate ettevalmistuses – kuidas minna üle nn tavaõppelt mängulisele õppele ja kuidas õpetajad on selleks valmis. Didaktika – kuidas luuakse mentaalne ja turvaline keskkond õpetamiseks, kuidas õpetajad loovad mängulise õppimise protsessi, tagavad õppijate haaratuse ja õpitulemused. Ruum ja materjalid – kõrgkoolis on olemas nn mängulaborid, kus kaht eelmist põhimõtet ellu viiakse – milline peaks olema füüsiline, materiaalne ja sotsiaalne keskkond selliseks õppeviisiks. Seda viimast õnnestus meil ka näha ja kogeda Tuleviku Klassiruumi Laboris (Future Classroom Lab). Tähelepanuväärne on, et selle sisustavad tööstusettevõtted, kes toovad oma toodangu siia n-ö testimiseks.
Intensiivselt tegeldakse ka 21. sajandi õpiruumiga, mänguline õppimine on osa sellest. Vajalikud oskused on selgelt defineeritud: inglise keeles kenasti algriimistatud ehk neli C-d: communication, collaboration, critical thinking, creativity ehk siis: suhtlemine, koostöö, kriitiline mõtlemine, loovus. Neist esimene ehk suhtlemine/käitumine/teistega arvestamine tundub Taani pedagoogikas esikohal olevat – mida kogesime järgmisel päeval Mariendali Vabakoolis. Kuid enne veel lühike vaade Taani koolisüsteemile.
Koolisüsteem
Taani lapsed loetakse haridussüsteemi sisenenuks juba 1–2 aastaselt, kui nad käivad meie mõistes lastesõimes (nursery), kus põhirõhk on sotsiaalsetel ja enesekohastel oskustel. Lauldakse ja mängitakse palju. Sinna on haaratud 90% lastest. Järgmine aste on meie mõistes lasteaed (daycare center), 3–6-aastased, kuhu on hõlmatud 97% lastest ja mis katab järgmised teemavaldkonnad: personaalne areng, sotsiaalne areng, keel ja kommunikatsioon, loodus, õuesõpe ja teadus (science); kultuur, esteetika ja kogukond. Väga palju õpitakse õues läbi kogemise. Ülal kirjeldatu on siis eelkool. Põhikooli 9. klassi on kohustuslik 7–16-aastastele õpilastele. Numbriline hindamine algab põhikooli 3. astmest. 10. klass on vabatahtlik neile, kes ei ole veel otsusele jõudnud, milline õpitee valida ja neile, kes tahavad oma teadmisi (ja kooli lõpetamise punktiskoori) täiendada ja parandada. See ei toimu oma põhikooli juures, vaid selleks on eraldi campused, kus lapseohtu noored õpivad ka eluks vajalikke asju, iseseisvalt toime tulema ja oma tegevuse eest vastutama. Edasi ootab juba ülikool oma erinevate astmetega või ametikool, kust on samuti väljund kõrgkooli.
Olla õpetaja
Õpetajahariduses teevad nad parajasti uut reformi (eelmine 2016), kus suureneb õpetajate praktika ja põhioskuste osa, väheneb aga aineõpetuse ja bakalaureusetöö osa.
Ja siiski ilmneb, et Taanis on sama probleem, mis meil – noori õpetajaid läheb üha vähem kooli tööle. Minu küsimuse peale – miks nii? – oli vastus küllalt diplomaatiline: noored õpetajad arvavad, et nad ei tunne end koolis hakkama saamiseks hästi ette valmistatuna. On käimas avalik ja akadeemiline diskussioon õpetaja töökeskkonna tingimuste üle. Leitakse, et paljud õpetajad pole kindlad, et nad vastavad ootustele, mis on neile pandud ning töökoormus sunnib tegema kompromisse isikliku elu arvelt. See omakorda põhjustab ärevust, haigestumist ning lõpuks läbipõlemist ja töölt lahkumist. Vaata täpsemalt SIIT. Tuleb tuttav ette, kuid et see on nii Taanis…?
Mariendali Vabakool
Punasest tellisest vanaaegne maja, mis käib otsapidi kiriku külge ongi Mariendali Vabakool. Kirikuga on nad seotud niipalju, et üürivad neilt ruume ja koolis on ka usuõpetuse tunnid. Kuid viimane on ka riigikoolide (folkeskole) õppekavas. Direktor Anders Blom Salmonsen võtab meid vastu, vabandades, et „täna pole meil tavalise tunde, vaid on „hüppamise päev“. Tõepoolest, minnes läbi kitsa koridori, mida ääristavad riiulid laste riiete kuhilatega, näeme lapsi rõõmsalt ringi liikumas. Sööklaruumis teeb koolijuht meile väikese kokkuvõtliku ülevaate oma koolist: 150 õpilast ja 12 õpetajat, hõlmates 0.–9.klassi ja lõpeb riiklike testidega; loodud aastal 1981 grupi lapsevanemate ja õpetajate poolt, et erineda tollasest Taani koolist. See kool pidi olema väike, turvaline, stabiilne ja hakkama saav, vastuvõetav erinevate eeldustega lastele, rõhuasetusega eriealiste klassidele (liitklassidele!), koostööle lapsevanematega, ühiseid kogemusi väärtustavatele pedagoogilistele meetoditele. Kõik see põhineb Taani filosoofi, õpetaja, kirjaniku, luuletaja, pastori N. F. S. Grundtvigi (1783–1872) töödel, kust saab alguse elukestva õppe idee. Tema põhiidee oli rahvaülikool, mis meilgi Põhjamaade eeskujul hästi käima on läinud, kuid ka laste õpetus pidi olema eluline. Mariendali kooli lõppeesmärk ongi „elulise pädevuse kontseptsioon“ (concept of life competence). Kool paneb rõhku ainetevahelisele integratsioonile (üldõpetusele), diferentseeritud õpetusele, väärtustele ja loovusele.
Meie nägime tõepoolest „hüppamise päeva“, kus lapsed kõigepealt laulsid ühislaule. Seal ei nähta vaeva toolidega, kõik lapsed ja õpetajad istusid põrandal. Väike õpetajate trio (kaks kitarri ja rütmikast) mängis viisi ja lapsed laulsid kõigepealt ilmselt oma kooli laulu ja veel üht romantilist 1920. a. pärit laulu. See kõlas hästi ja oli eelmänguks tõelisele hüppamisele. Üle terve põranda laiusid täispuhutavad matid, kus lapsed said ennastunustavalt ja ülemeelikult hüpata. Jälgisime nende hüppamist eemalt ja tõsi-mis-tõsi – kordagi ei näinud, et keegi oleks teisele otsa kukkunud, vastu põrganud või meelega jalust löönud. Sõbralikkus, avatud meel, teisega arvestamine ehk prosotsiaalsed oskused, nagu me neid nimetame, on selle kooli igapäevase õpetuse osa. Nagu ka see, et lugemise ja kirjutamise juures on esmatähtis teksti mõistmine ja selge eneseväljendus, matemaatika juures matemaatiline mõtlemine, mitte tulpade kaupa drill; et muusika, kunst ja disain on täisväärtusliku elu osa.
Direktor rõhutas ikka ja jälle, et kooli väiksus, kus kõik tunnevad kõiki ja eri vanuses laste koosõppimine on hea koolikeskkonna vältimatu tingimus. 0. klassi lapsed saavad endale vanema sõbra, kes teda toetab, ära kuulab ja vajadusel õpetab. Need suuremad aga saavad endale kellegi, kelle eest hoolt kanda. Ja see „keegi“ polegi koer, kass, küülik või rott. Kas siin on midagi, millest õppust võtta?
Lahkusime sellest koolist veidi kahetiste tunnetega, sest „puhtus ja kord jättis kõvasti soovida“, kuid lapsed olid õnnelikud ja avatud. Nende kodukalt lugesin, et neil on igal reedel suur koristamine, nii et ehk saavad andeks…
Mida õppisime
Tartumaa koolijuhid on võtnud endale eesmärgiks elukestvalt õppida. Seepärast käiakse loenguliste sündmuste kõrval ka praktikal ehk vaatamas miks, mida ja kuidas teised teevad. Siia kuulub ka nn „patareide laadimine“ ja silmaringi laiendamine. Kopenhaagenis on selleks palju võimalusi, mida jõudumööda kasutasime: Rahvusmuuseum, botaanikaaed, Tivoli, Christiania, linna ajaloolise ja kaasaegse arhitektuuri imetlemine, väike merineitsi, uues ooperimajas „La Traviata“ nautimine ja palju muud.
Koolijuhtidena saame omavahel kokku tavaliselt töises õhkkonnas. Sellistel reisidel aga toimib informaalne koolitus. Millest me omavahel kõige rohkem rääkisime? Ikka koolist, ikka koolist… Lisaks ülikoolis ja vabakoolis kogetule kuulasime üksteise seisukohti, vaatasime erinevaid vaatenurki – küllap õppisime rohkem, kui mõnelt akadeemiliselt loengult. Luunja kooli direktori Toomas Liivamäe sõnul leidsid kinnitust tema pedagoogiline vaade: „ Õpikeskkond mõjutab inimest vähemalt sama palju kui õpetamise metoodika; sotsiaalseid oskusi tuleb oluliselt rohkem õpetada ja treenida kui meie seda praegu teeme; lapse õppimisvõimeliseks õpetamine on olulisem kui lapse „ära õpetamine“.
Taani ühiskond on püüelnud lisaks demokraatiale avatuse, sõbralikkuse, teistega arvestamine, inimesest hoolimise ja väärtustamise poole. Ehk nagu tabavalt märkas Melliste algkooli direktor Aile Kilgi, et üheks selle väljenduseks on nende jalgrattakultuur, kus oodatakse rahulikult rohelist foorituld, ei kibeleta varem minema; jälgitakse kaasliiklejat; jalakäijate alal ei sõideta, vaid lükatakse ratast käekõrval nagu ka sebra ületamisel, samuti ei jaluta jalakäijad jalgrattateel.
Muidugi jäi ka küsimusi kripeldama, näiteks miks Taani koolisüsteemis on 22% erakoole ehk peaaegu neljandik. Kas ühiskonnas on ikkagi nii palju muutusi, millele paljud vastu ei pea? See jääb järgmiseks korraks.
Tänan Piret Jõulu, Toomas Liivamäge, Kristi Ariat, Aile Kilgit ja Romet Pillerit, kelle arvamused artikli valmimisele kaasa aitasid.
Täname Karin Kütti ja Ardi küünalt sõidu organiseerimise eest, Tartu Maakonna Koolijuhtide Ühendust ja vallavalitsusi toetuse eest.
Eha Jakobson
Unipiha Algkooli direktor
