Vallalehe mitmes numbris oleme tutvustanud meie suure ühendvalla ametnikke, kelle igapäevatöö on vallaelu korraldamine ja vallakodanike murede-rõõmudega tegelemine. Kõik vallaelu korraldajad said kordamööda võimaluse iseendast ja oma tööst ülevaate andmiseks. Sellesse lehenumbrisse oli tutvustuste lõpetamisena kavandatud n.ö vallajuhtide raskekahurvägi, s.o inimesed, kelle tegevusväli on piirideta, kes on kõige rohkem nähtaval ja kelle tegevus ehk kõige enam erinevaid hinnanguid teenib.
Saatuste kujundaja süsimust marker tegi sedapuhku toimetuse plaanidesse kahetsusväärse ja kurva korrektuuri – ühe kauaaegse vallaametniku tutvustus ilmub sedapuhku leinaraamis, järelehüüdena…
Aivar Aleksejev, vallavanem
Olen töötanud vallavanemana aastast 1999. Kuni 2017. aasta 31. oktoobrini olin Ülenurme valla vallavanem ning sealt edasi olen valitud Kambja vallavanemaks.
Hariduselt olen elektriinsener, kõrghariduse omandasin Eesti Põllumajanduse Akadeemias, mille lõpetasin 1990. aastal. Enne avalikus sektoris tööle asumist töötasin Tartu Katsemajandis, ASis Eesti Telefon ning ASis Tartu E.P.T.
Teatavasti vallavanemal ei ole ametijuhendit, seega jääb minu vastutusalasse kõik vallas toimuv – hulkuvast kassist koolimaja katuseni, inimlapse sünnist tema siit ilmast lahkumiseni. Selge on see, et selline tegevus ei ole jõukohane ühele inimesele. Olen teinud aastaid tööd vallavanemana ainult tänu tugevale meeskonnale, kellele võib iga hetk kindel olla.
Ivar Tedrema, abivallavanem
Olen sündinud 1954. aastal Tartus, lõpetanud 1972. a A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. keskkooli. Kooliajal sain proovida erinevaid ameteid: olin suvevaheaegadel lukksepp Tartu bussipargis; pärast 11. klassi, kui juhiload käes, vedasin nn piruka-Moskvitšiga Kasekese restoranile kaupa jms.
Aastatel 1972-1977 õppisin Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning lõpetasin kooli põllumajanduse mehaanikainsenerina. Olin EPAs õppimise ajal V. I. Lenini nimelise näidissovhoosi stipendiaat ning pärast kooli lõpetamist läksin sinna töökojajuhatajaks. 1981. aasta detsembris alustasin tööd peainisenerina EPA Ülenurme õppe-katsemajandis, 1986. aastal sai minust Kambja sovhoosi direktor. Kolme aastaga saime seni suhteliselt kehvas seisus olnud majandi tõusuteele. 1991. aastal läks majand laiali, Kambja külanõukogu sai valla õigused. Rein Ärmpalu sai vallavanemaks, mina asusin tööle valla majandusnõunikuna. Pärast 1993. aasta kohalikke valimisi tegi vallavolikogu mulle ettepaneku hakata vallavanemaks ja sellel kohal töötasin kuni haldusreformini.
Reformijärgses ühendvallas abivallavanemana tegutsedes on mu tööpõld praktiliselt piiritu, tuleb tegelda kõikvõimalike probleemidega, mis vallakodanikel tekkida võivad. Peamiselt on mu tegevuspiirkonnaks endise Kambja valla ala, tunnen siinseid elanikke ja tean kohalikke olusid. 1994. aastast olin seotud Eesti Maaomavalitsuste Liiduga ja kuulusin selle juhatusse.
Haljand Kaasik
6. detsember 1962 – 1. oktoober 2018
12. november 1999 – 1. jaanuar 2006 – Ülenurme valla majandusnõunik
1. jaanuar 2006 – 1. oktoober 2018 – Ülenurme / Kambja valla abivallavanem
Millest sa hingad või kuidas sa püsid? –
hommikul peeglisse vaadates küsid.
Vastuse asemel eneselt nõuad
teha sel päeval rohkem kui jõuad.
Nõnda need tänased jagades kaovad,
süttivad… kustuvad… eilseteks vaovad…
Ometi – ikka veel suudad sa kanda;
Ikka sul jätkub veel teistele anda.
Virve Osila
Ja siis ühel päeval jõudis lõpule Haljand Kaasiku elutee.
Vanaisarõõmud jäid üürikeseks, tütred isata, Heli abikaasata, õde ja vend vennata…
Taaskord oli kellegi kurjus ja kadedus saanud võidu päikeselise ja heasoovliku inimese vastupanuvõime üle. Kurjuse ja kadeduse küüsis vaevlevad inimesed võiksid endalt küsida, kas nende elutee lõpul on veel keegi, kellele nad pole teinud haiget ja valu ning kes oleks nõus hea sõnaga neid meenutama.
Kuidas külvad, nõnda lõikad.
* * *
Vihmane sügispäev Mustvee kirikus. Sõbrad, töökaaslased, kodukandirahvas, tuttavad Ülenurme vallast on kogunenud Haljandi viimsele teekonnale saatmiseks. Meid on palju, väga palju, kellel kõigil on midagi hinge peal, mis jäi ütlemata Haljandi eluajal. Kahjuks on elu jätnud meid oskuseta öelda iga päev kellelegi midagi head, mille ta on ära teeninud. Tänusõnad jäävadki tihtipeale lootusetult hiljaks. Saatuslikuks saab aga hingeline valu ebaõigluse ja kurjuse pärast ning suur töökoormus…
Sügav kaastunne perele, sõpradele, töökaaslastele ja Ülenurme inimestele!
Anne-Lia Kivari