Lugemisaasta videvikutunnil paluti Elle Ahse Kambja raamatukogu juturingi, et targa ja kasuliku raamatu autoriga vahetult vestelda. Paraku seadis saatus asjalood nõnda, et kokkulepitud kohtumistunnil pidi abikaasa Enno Ahse Pihlaka talu iluaia perenaist asendama ja tema kirjalikku vormi valatud ettekande ette kandma.
Kokkuvõtte Elle Ahse pöördumisest avaldab ka Koduvald.
Lugemisaasta videvikutunnil paluti Elle Ahse Kambja raamatukogu juturingi, et targa ja kasuliku raamatu autoriga vahetult vestelda. Paraku seadis saatus asjalood nõnda, et kokkulepitud kohtumistunnil pidi abikaasa Enno Ahse Pihlaka talu iluaia perenaist asendama ja tema kirjalikku vormi valatud ettekande ette kandma.
Kokkuvõtte Elle Ahse pöördumisest avaldab ka Koduvald.
Kui me abikaasaga 39 aastat tagasi asusime siin, Kambja mail, korrastama vana talukohta varemetest, võsast, kogunenud rämpsust ja umbrohust, ei osanud ma mõeldagi, et minust saab kunagi hobiaedniktaimekollektsionäär.
Meie sooviks oli vaid luua ilus kodu kogu perele.
Haritud maale istutasime kõigepealt viljapuud ja marjapõõsad, panime maha kartuli ja aedvilja. Kuigi me elasime siin vaid suviti, ei erinenud meie tegevused millegi poolest maainimeste elust. Et koduümbrus oleks nägusam, istutasime suvikuid – kresse, astreid, levkoisid, lõvilõugu jpt.
Esimeste püsikutena tõime aeda Tartu turult “suureõielised karikakrad” – nii nimetas neid müüja. Ajapikku lisandus ka igasugu muid taimi, keda tookord oli võimalik turult osta. Polnud toona ju sääraseid aianduskeskusi kui praegu. Osa lilledest kasvas ja õitses hästi, osa kiratses, osa hukkus. Põdesime läbi kõigi algajate roosihaiguse. Ka neist jäime üsna ruttu ilma, sest olime valinud avamaal kasvatamiseks täiesti sobimatud teehübriidrooside sordid.
Kuigi mul oli lapsepõlves olnud oma pisike lillepeenar, ei teadnud ma midagi lillede vajadustest ega hingeelust. Mu teadmised piirdusid sääraste huvitavate nimetustega nagu varane punane pojeng, valge hiline pojeng, roosa täidisõieline tulp jne, jne. Et neil ka veel mingid sordinimed on, polnud mul aimugi.
Hakkasin siis iluaianduse kohta otsima kirjandust, mida paraku ju ka peaaegu polnud. Et lilledest rohkem teada saada, läksin aiandusseltsi korraldatud kursustele, kus lektoriteks olid asjaarmastajad, kes jagasid seal oma kogemusi. Neil kursustel tutvusin taimekollektsionääridega ja siit edasi võib võrrelda meie aianduslikku tegevust mäest veerema hakanud lumepalliga, mis allapoole jõudes kogub nii suurust kui kiirust.
Taimekollektsionäärid on huvitavad inimesed: nad kutsuvad lahkesti oma aeda, tutvustavad põnevaid taimi ja suuri haruldusi, jagavad teadmisi ja lillesorte, mida on võimalik jagada, ning enamus neist oli nõus ka müüma meid huvitavaid taimi.
Hakkasin pidama aiapäevikuid. Märkisin neisse taime saamise ja õitsemisajad, mullaparandus- ja hooldusvõtted, aga ka haigused ja arvatavad hukkumise põhjused. Neist päevikuist on mul praegugi väga suur kasu. Kõige rohkem ongi mulle õpetanud taimed ise.
Meie esimeseks suureks kollektsiooniks olid muude taimede kõrval gladioolid, sest nende uusi sorte oli kõige lihtsam kätte saada.
Kui meile tehti ettepanek osaleda oma lilledega näitustel Tartus ja Otepääl, olime loomulikult nõus inimestele tutvustama maailmas aretatud uusimaid sorte. Neil näitustel tutvusime Läti taimekollektsionääridega.
Sõitsime palju koos perega ringi Lätis, Leedus ja Venemaal. Neilt reisidelt tulime alati tagasi autotäie huvitavate taimedega. Võtsime valikuta vastu kõike pakutut – oli ju väga huvitav katsetada, mismoodi need taimed end siin ülal peavad ja ka välja näevad.
Siis tuli piir ette. Kõike, mis maailmas kasvab, pole võimalik enda aeda ahnitseda ega siin kasvatada. Ja kuigi kõik lilled on ilusad ja huvitavad, ei paku nad ikkagi võrdselt huvi.
Hakkasime tegema valikuid – loobusime gladioolidest, varakevadistest sibullilledest ja suurest hulgast püsikutest. Need jagasime teistele taimehuvilistele.
Keskendusime liiliatele, iiristele ja alpi- ning mäestikutaimedele. Kuulusime erinevatesse taimehuviliste organisatsioonidesse, kus liikmeteks olid kõrvuti teadlased ja asjaarmastajad ning me kõik olime seal võrdsed. Korraldasime ise ja osalesime nii kohalikel kui rahvusvahelistel näitustel. Esinesin kokkuvõtetega oma kogemustest kohalikel üritustel ja suurtel rahvusvahelistel konverentsidel.
Kui mulle üle 10 aasta tagasi tehti ettepanek taimedest kirjutama hakata, olin väga jahmunud. Pidasin end ikka inimeseks, kellel endal on vaja veel palju õppida ja avastada. Aga ettepaneku tegija oli väga visa ja mitme kuu pärast ei jäänud mul muud üle, kui üle anda oma esimene artikkel. Et vastukajad sellele olid väga head, olen jätkanud artiklitega kõigis meil ilmuvates koduajakirjades.
Viimastel aastatel on kõige rohkem artikleid tellinud Aed. Olen kirjutanud vaid neist taimedest, keda olen ise kasvatanud ja kelle kohta täpselt tean, mida nad oma heaoluks vajavad.
Artiklitest raamatuni on vaid üks samm. Peale sellesisulise ettepaneku saamist sirvisin läbi oma aiapäevikud ja muud märkmed – mõtlesin, kas mul on inimestele öelda midagi uut ja olulist. Et aastatega olin omandanud suure kogemustepagasi ja kasutanud rasketel Kambja muldadel erinevaid võtteid, mille kohta olemasolevas kirjanduses pole mingeid viiteid, otsustasin pakkumise vastu võtta.
Raamatus “Iiris” olen püüdnud vastata kõigile küsimustele, millega algajana ise hädas olin.
Iirise liikide arv ja mitmekesisus on suur ja põnev. Nende hulgas leidub nii sibul- kui mugulsibullilli ning palju erinevaid ning erinevate nõuetega juurpüsikuid. Pole võimalik kõiki neid ühes väikeses raamatus kirjeldada ning anda kasvatamiseks vajalikke nõuandeid. Seetõttu keskendusin põhiliselt aediirise ja siberi iirise sortidele ning mõnele uuele liikidevahelisele sordirühmale. Õige põgusalt puudutasin ka sortide esivanemateks olevaid liike.
Ma loodan südamest, et “Iiris” sillutab nii mõnegi aiahuvilise tee nende imekaunite lilledeni ning annab nende kasvatamiseks vajalikud teadmised.
Elle Ahse
