„Hommikul ärgates nägin esimese asjana valgust. Sattusin korraks segadusse, kuid siis meenusid mulle eilsed sündmused. Päike… Lõpuks ometi päike. Oli hea tunda soojade kiirte puudutust oma näol. Tõusin püsti ja uurisin ümbrust. Kusagil polnud näha kuristikku, lõhet, mis ulatus ühest silmapiirist teise ning piisavalt sügavale, et näha punast tulekuma selle põhjas…
Kassu? Kus on Kaisa? Ja siis meenus mulle seegi. Kassu oli läinud. Kas ma näen veel kunagi tema armast naeratust? Ja kui näen… kas ma suudan unustada seda, mis ta eile tegi? Kõhklevalt jõudsin otsusele, et suudan küll.
Ohkasin ja hakkasin minema. Kui koju jõuan, saan selle üle veel mõelda. Kuid siis tuli mulle veel midagi meelde. Kassu sõnad: „Nüüdsest peale pole enam midagi tavaline,” tiirlesid mul peas. Jäin seisma ja tõstsin parema käe. Sulgesin silmad ja keskendusin. Kui ma need uuesti avasin, nägin õrna rohelist kuma oma käe ümber. Keskendusin veel ning koondasin oma mõtted peopesale. Sinna tekkis väike smaragdroheline pall, mis sätendas ja helkis hommikuse päikese käes. Lasin oma mõtted lahti ja pall kadus. Ohkasin veel kord ja mõistsin, mida Kassu oli öelda tahtnud.
Nüüd oli jäänud segaseks ainult üks asi – Kassu medaljon. Mis see oli? Miks sai see helendada ka päikesest heledamini, ilma et oleks patareisid vajanud? Ja miks oli selle väikese asja ümber kogu eilne hullumeelsus toimunud? Kas lihtsalt üks keti otsas kõlkuv metallitükk saab olla nii väärtuslik, et minna sellele järele ka Põrgupõhja Saatana enda juurde? Kuid juba selle küsimuse moodustumise ajal oma peas teadsin ka vastust. Saab küll. Ning ma taipasin, mis see oli olnud. Uuesti kõlasid mu mõtete keskel Kassu sõnad: „Ohtlikum kui mistahes asi või olend siin planeedil…”. Tal oli selleski õigus olnud. Kuid ta oli unustanud rõhutada sõna siin.
Kõndisin aeglaselt edasi, kuni jõudsin linna piirini. Seal jäin ma seisma, märkamata inimesi, kes mind kahtlevalt jälgisid. Keerasin ümber ja vaatasin tagasi lagendikule. Seal oli eile õhtul toimunud sõna otseses mõttes selline põrgulärm, et polnud võimalik, et linnas polnud midagi märgatud. Kehitasin õlgu ja võtsin suuna poe poole, ise taskus münte kõlistades. Teadsin, et meie poemüüja on alati esimene, kes räägib seletamatutest asjadest. Kuid täna vadistas ta ainult varestest, kes olid eile tema maja katusel ringi karelnud.
Koduukseni jõudes otsisin taskust võtmeid, kuid ei leidnud neid. Katsusin ust ja avastasin, et see oli lahti. Astusin sisse ja kohe tuli mulle tuttav soe tunne. Naeratasin, sulgesin vaikselt ukse ja Saffy kaeblikust näugumisest välja tegemata astusin kindlalt toa poole.
„Sa jäid hiljaks,” kostis tugitoolis istuv naeratav Kassu vaikselt. „Püüa,” ütles ta ja viskas midagi väikest ja helkivat minu poole. Püüdsin selle vaevata kinni ja vaatasin oma peol lebavat rohelisehõbedakirjut medaljoni.”
Piiks…
Minu igal täistunnil piiksuv kell näitas juba üks öösel. Tõstsin pärismaailma Saffy raamatult maha, sulgesin selle, haarasin kapilt paberitüki järjehoidjaks ja pistsin siis raamatu padja alla. Sirutasin käe ja kustutasin tule. Ning siis jäin ma magama.
Kadi Voika (2009/10. õa IX kl)
Tartumaa IX lasteraamatupäeva “Lugemine ruulib” omaloominguvõistlusel auhinnatud töö.
