0.9 C
Kambja
Neljapäev, 21.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivMa lasin hundile silma

Ma lasin hundile silma

 Tänu „Musta Noole vennaskonnale“, tema eestvedajale Rita-Anette Kohavale ja valla keskkonnanõuniku Taivo Prantsu ettevõtmisele sai mahlakuu viimasel neljapäeval Unipiha koolis teoks vibulaskepäev.

Kui kogu koolipere pärast vahetundi kokku tulnud on, paneb „Musta Noole vennasklubi“ esindaja särtsakas Rita-Anette klassi põrandale maha mõned Robin Hoodi vibud ning nooletuped.

„Kui kaua inimesed vibu on lasknud?“ küsib ta. Pärast pisikest pausi pakuvad lapsed selleks mõnesajast aastast kuni tuhande aastani. Rita- Anette kuulab mõnda aega laste poolt pakutavaid aastaarve ja ütleb siis: „15 000 aastat tagasi küttisid meie eesvanemad juba vibudega“. Mul sähvatab peast läbi, et Eesti aladel laius siis alles vähemasti kilomeetri paksune jääkilp.

Pärast seda võtab ta kindlalt kätte vibu ning alustab selle tutvustamist.“Näppudega noolt hoidma ei pea. See siin on noole riiul,“ näitab ta ühele kohale vibul. Sinna asetame noole Sõrmusesse pistame aga noole tagumise otsa. Kui tahad noolt lendu lasta, võtad sõrmed lihtsalt pinguli tõmmatud vibunöörilt ära.“

Edasi tutvustab Rita käe- ja sõrmekaitsmeid. Nooli. Saan teada, et noolel on üks juhtsulg ja see peab alati jääma külje peale.

Lapsed ei saa esiotsa aru suurt midagi. Alles siis, kui Rita jagab neile vibud ja minnakse spordiplatsile, kus algab tõeline laskmine. Tehakse praktiliselt läbi kõik see, millest Rita- Anette klassitoas rääkis, ületatakse hirm ja lastakse treeneri abiga lendu esimene nool, saavad nad aimu laskmisest. „Teist kõigist saavad tublid vibulaskjad,“ julgustab treener. „Jalad õlgade laiuselt!! Parem käsi venitab nööri,“ hüüab ta valjuhäälselt. „Läks!“

Veel kahe noole lendulaskmise juures on Rita abiks. Edasi lasevad lapsed juba ise. Kokku teevad nad 12 lasku.

Lõunalauas teatab Triinu(3.kl.) uhkusega:“Ma lasin hundile, (milleks oli lõuendile maalitud metsakutsu), silma!“ Giisela(3.kl.) lisab naerdes:“Nüüd on ta pime!“

Vägev „jaa“ kostub hüvasti jättes vastuseks, kui Rita Anette küsib :“Kas oli tore vibu lasta?“

Kui Kambja vallas sel suvel viburada teoks saab, saavad Unipiha lastest kindlasti viburaja aktiivsed kasutajad.

Lembit Jakobson

{joomplu:395}  {joomplu:397} 
{joomplu:394}  {joomplu:396} 
{joomplu:398}   

Loetumad