Kambja näiteringi uue lavastuse „Proua Daam“ esietenduse kulgemine meenutas Beethovenit, kelle muusika sarnaneb ilu poolest muidu Haydni ja Mozartiga, aga mis vahepeal jahmatab, sest laseb ootamatult – attacca –siin-seal kõuel kõmiseda. Korduvalt tabasin end mõttelt „Mis nüüd? Kust tuleb järgmine äkiline akord?“
Beethovenlikku ägedust on etendusse pikitud mitmel moel. Suurejoonelise sissemarsiga saabub külaliste „kuldne trio“, kes on ekstravagantsed nii oma välimuselt kui maneeridelt. Saabunud nõost saab üks loo fookusi, sest pole raske arvata, et pikk ja kuldselt sätendava rinnaesisega kahisev kleit püüab pilku. Eriti kui on tegemist rolliga, mis eeldab uhket hoiakut ja seda toetab enesekindlusest pakatav esitus ja nauditav häälekultuur.
Julge ja värskena mõjub ka ülejäänud kahe sugulase-külalise Mõhk-ning-Tölpa laadis paarismäng, kus ei sära-kiiska mitte üksnes parukad-kostüümid, vaid ka nende pantomiim on just täpselt õigel ajal õiges kohas, sest hoiavad ülal pisut absurdi-nihkes õhustikku. Kolmas krõbe-käre komponent on tentsik, kelle üle-keha-võdisedes toimuvad etteasted lisavad omalt poolt kõike seda, mida saab iseloomustada sõnaga ’pentsik’.
Taskaaluks on peale ootamatuste ja äkilisuse neid momente, kus põlema lööb äratundmistuluke. Pikk, valge linaga kaetud laud, millel briljant-ripatsitega kandelaabrid, toob silme ette ühe vana saksa filmi ja üleüldine süžeejoonis meenutab „Kala neljale“, kuid sellega sarnasus ka piirdub. Sest kuigi näidatakse müstilise peategelase 100 või isegi 250 aasta (!) sünnipäevapidu, ei lasta lool pärijad-on-hagijad moodi banaalseks minna.
Huvitava võttena on autor osatäitjatele jaganud teksti justkui jaopärast. Kui sõnaõigus ka saadakse, siis seda lühikeseks ajaks ja rohkem nagu jupikaupa. Jõulisemadki puhangud-crescendod ei kesta kaua. Iseloomulikult pillatakse üks oluline lause, mis aitab vaatajal tänase reaalsusega haakuda, üsna muuseas. Nimelt küsib elukogenud peoperenaine, kuhu noore nõo enda mina jääb, kui ta rahast raha tegemisele kavatseb keskenduda. Teenriga seoses lükiti kohati sisse teema „Tea oma kohta ja tunne piire“. Siiski, nagu öeldud, miski ega keegi ei pääse domineerima.
Samas tõusid eriliselt meeldejäävateks stseenid, kus tentsik oma osa nii värvikalt – lausa novitšoki täpsuseni — välja mängib (osatäitja preemia harrastusteatrite ElvaFestilt 15.04.18), et raske on teda kõrvaltegelaseks nimetada. Seega, kes on peategelane? Pealkirjas viidatud daam? Omaette pähkel on, et pealkiri võiks olla pigem „Proua ja daam“, aga ei ole. Juba rohke härratamine (härra teener ja härra tentsik) on võõras kõnepruuk, aga sõnapaar ’proua Daam’ on kummastav. On seegi autori poolt taotluslik? Jääb saladuseks, miks aastast aastasse kordub see pehmelt öeldes äraspidine sünnipäevapidu. Kas selleks, et pärandus ei läheks nende kätte, kes veel ei tea, et …
Eraldi väärib märkimist valgusrežissöör, kes kasutas ära Elva kultuurikeskuse uut tehnoparki ja valgustas silmapaistval viisil välja hetked, mil otsest lavategevust ei olnud ja kogu tähelepanu läks õigusega väga õnnestunud valguslahenduse (küünlad, klaasid) imetlemisele.
Terje Keldoja
„Proua Daam“
Kambja näitering Püünelind esietendas näidendit „Proua Daam“ Tartu- ja Jõgevamaa harrastusteatrite festivalil ElvaFest 15. aprillil.
Järgmine etendus on jüripäeval, 23.04.18 Kambja kultuurikeskuses kell 19.
Näidendi autor: Janno Puusepp (2015)
Lavastaja, lavakujundus ja muusika: Andri Viinalass
Näitlevad: Reet Kiuru (proua Daam), Siiri Paap (nõbu), Toomas Keldoja (teener), Margus Kriiva (tentsik), Heli Jaamets (vana-vanatädi), Peeter Ruuge (vana-vanaonu), Iry Sard (teenija)
