Jätkuks Ülenurme õppe-katsemajandi loole
Eelmises ajalehenumbris ilmus ülevaade Ülenurme sovhoosist, õppe-katsemajandist ja selle juhtidest. Tulenevalt andmete puudulikkusest artikli ettevalmistamise ajal oli kirjutises märgitud majandi viimase juhina Andres Kaseväli. Tegelikult oli majandi viimaseks direktoriks siiski Tõnu Saarman, kes sellele ka tähelepanu juhtis. Saarman määrati ametisse Eesti Põllumajandusülikooli käskkirjaga 5. veebruarist 1993. Majandi uueks pearaamatupidajaks sai Mai Jürgel. Nagu viimane majandijuht on meenutanud, oli aeg 1993. a talvest kuni 1994. a kevadeni väga stressirohke ja keeruline. Kuigi majand sisuliselt veel toimis – loomad olid lautades ja vili kasvas põldudel – tuli ühteaegu juhtimisega korraldada juba ka reformikava, kuna toimus majandi vara jagamine: anti üle uutele ja tagastati ka endistele omanikele. Juhtus sedagi, et vaidlusi ja tülisid tuli lahendada kohtus. Segasel perioodil jäi mõnigi viljapõld koristamata ja lume alla, kuna vana omanik ehk majand ei saanud, uus omanik aga enam ei viitsinud. Kunagine tuntud suurmajand, mille üldpindalaks oli ajapikku kujunenud ligi 10 000 hektarit ja millest 7000 moodustas haritav maa, likvideeriti Ülenurme vallavolikogu otsusega 24. maist 1994.
Ülenurme mõisa hoonete saatusest
Eelmisel aastal oli põhjalikult juttu Ülenurme mõisa viimastest, eestlastest omanikest. Varasemad omanikud olid valdavalt sakslased, kelle nimed ja „valitsemisaeg“ on siinkirjutajale teada. Enne kui asuda käsitlema Ülenurme mõisahoonete edasist saatust, võiks anda väikese ülevaate hoonetest enne mõisa riigistamist. Riigiarhiivis on tallel Ülenurme mõisa inventeerimisakt 23. juunist 1920. aastast. Selle järgi kuulus Peeter Munale ja tema pereliikmetele mõisa- ja taluhooneid kokku 59 ehitist, tegelikult oli aga rohkem, kuna kõiki hooneid pole osundatud nimekirjas. Elumajad koos mitmete majandushoonetega paiknesid tollase Tähtvere valla Tohu, Rooni, Sorgsepa nr 5 ja 6, Härma ning Rooni-Raja taludes. Peeter Muna enda nimel olid Tohu ja Härma talud, osa talusid oli abikaasa ja poja nimel. Härma talus elumaja puudus, samas aga oli viis maja mõisatöölistele ning üks valitsejale, tänapäevaselt väljendudes majandusjuhile kuuluv elamu. Tegemist oli suure tootmistaluga, kus hooneid oli muljetavaldavalt palju ehk kokku 20: tall, karjalaut, kolm sealauta, sepikoda ja kaalukoda, masina- ja söödaküün ning vankri- ja tööriistakuurid. Artikli autorile teadaolevalt ei ole taluhooneid tänaseks säilinud.
Ülenurme mõisas oli hooneid kokku 18. Neist 5 puhul oli seisukord hinnatud heaks, 6 puhul keskmiseks, 5 ehitise puhul oli hinnang „vana“. Viimaste hulka kuulusid kaks küüni (üks puit-, teine savi-vahvärkehitis), kaks puidust kanalat („kana maja“) ja puukuur. Heas seisukorras olid puidust mõisahäärber, kivist „sõidu tall“, ait-kuivati, aida otsa ehitatud aurukatlaruum („katla kammer“) ja kärneri laut ning laudadest heinaküün. Veel kuulusid mõisakompleksi töölistele ehitatud puidust elumaja ning ait, saun, ait-kelder ja jääkelder. Hoonetest oli suurim „masina küün“, mille pikkuseks märgitud 68, laiuseks 14 ja kõrguseks 3 meetrit. Huvitaval kombel on pealtnäha põhjalikust mõisahoonete nimekirjas puudu 1913. aastal valminud suur kivilaut ja 1886. a valminud sepikoda.
Nüüdseks on enamus hoonetest ümber ehitatud, hävinud või lammutatud, hiljuti lammutati oja veerul paiknenud moonamaja. Kunagisi lautu, mis paiknesid oja ja häärberi vahel, pole samuti enam säilinud. Alles on veel mõned pikad kivihooned, millised on lasknud ehitada kunagine eestlasest viljakaupmees Georg Riik. 1886. aastal on valminud peale sepikoja veel ait-kuivati, tänapäeval rahvasuus tuntud kui „veskimaja“. Viimases on aegade jooksul paiknenud veski, aidaruumid, tööliste korterid, pesuköök, sidejaoskond ja poekesed. Kõigile neile ehitistele on iseloomulik krohvipinnas olev ehitusdaatum ning kivitükkidest laotud rikkalikud kujundid: rattad, spiraalid, kalad, linnud, loomad (tasub üles otsida ka üks kaamel!), tuulikud, purjekad ja inimfiguurid. Muuseumi tallihoone ukse kõrval on kujutatud võtit käes hoivat valvurit koos koeraga. Sellist rahvapärast kaunistusviisi kasutasid Peipsivene ehitajad-müürsepad ehk müürnikud, kes tsaariajal liikusid paigast teise. Üsna analoogseid kaunistusvõtteid leidub näites ka Mulgimaal Kärstna ja Pärsti mõisahoonetel.
Eesti Põllumajandusmuuseumi loomine
Eesti Põllumajandusmuuseum loodi 1968. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) juurde eesmärgiga kujundada sellest õppe- ja uurimisbaas, nii nagu EPA õppe-katsemajandki oli välja ehitatud hinnatud põllumajanduspraktika kohaks. Suured teened muuseumi rajamisel olid professor Jüri Kuumal, kellest sai esimene muuseumi juhataja. Esialgu töötas muuseum ühiskondlikel alustel ehk toimimine põhines vabatahtlikul tööl. Aastatel 1983-1986 sai muuseum tuge juba riiklikust eelarvest. Alates 1987. aastast oli see majandite vaheline riiklik-kooperatiivne ettevõte, millel osanikke üle 200. Põllumajandusmuuseumil olid lühemat aega tütarmuuseumid Alatskivil (J. Liivi muuseum) ja Elvas (maaparandusmasinate kogu) ning Toris. Majandite lagunemisel muutus muuseum taas riiklikuks, sellest sai põllumajandusministeeriumi alluvuses toimiv Eesti põllumajanduse ainest koguv ja säilitav keskmuuseum, mille ekspositsioon tutvustas taime- ja loomakasvatust ning maaelu arengut. Alates 2017. aastast ühendati Ülenurmel asuv Eesti Põllumajandusmuuseum, Pärnumaal Vändras paiknev C. R. Jakobsoni Talumuuseum ning Toris pea poolteist sajandit tegutsenud hobusekasvandus üheks sihtasutuseks, mis hakkas kandma nime SA Eesti Maaelumuuseumid.
Endised mõisahooned muuseumi käsutuses
Põllumajandusmuuseumi käsutusesse tulid esimeste hoonetena 1886. a ehitatud hobusetall ja valitsejamaja (lammutatud), hiljem lisandusid sepikoda, vankrikuur, veiselaut, noorkarjalaut, veskihoone-kuivati (muuseumirahva jaoks kui Leivatare). Kõige viimasena, 21. sajandi algul sai muuseum oma käsutusse ka mõisa peahoone – häärberi, kus alates 2005. aastast hakkasid paiknema juhatuse muuseumitöötajate tööruumid.
Kui mina 1987. a jaanuaris Eesti Põllumajandusmuuseumi tööle asusisin, olid Ülenurme majandi laudad loomi täis, praeguse areeni-näituseplatsi kohal oli sõnnikuhoidla, millest kevadeti imbus virtsavett ka oja suunas. Muuseumitöötajate tööruumid olid tallihoone ühes otsas ja sepikoja alumisel korrusel. Hiljem ehitati ruumid ka II korrusele. Nagu eelmises ajalehenumbris juttu oli, paiknes häärberis nõukogude ajal õppe-katsemajandi kontor. Historistlikus stiilis hoone rikkaliku ažuurse ehispitsiga, milles rohkesti spiraalset taimornamenti, valmis 19. sajandi lõpukümnenditel. 1939. a põllumajandusloenduse talundilehel on häärberi ehitusaastaks kirjutatud ekslikult „1988“; võimalik, et ehitusaastaks on 1888. Hoone esifassaadis oli kunagi avar palkon, mis aga tänapäeval on täies ulatuses ümber ehitatud. Üks palkon paikneb hoone paremal otsafassaadil, tagaküljel on sepistatud rinnatisega rõdu. Alates 2005. a maikuust asuvad kunagises mõisa peahoones muusemitöötajate ruumid.
Esimeste muuseumihoonetena leidsid kõigepealt kasutust mõisa hobusetall ja 1920. aastatel ehitatud valitsejamaja. Tallihoone ehitati välja näituseruumiks, II korrusel seati sisse raamatu- ja arhiivkogu. Hiljem, kui muuseumi käsutusse anti ka veiselaut/lehmalaut, koliti esemed Märjal asunud ajutisest hoidlast lauda lakapealsele üle.
1975. aasta algul valmis hoonete rekonstrueerimise projekt, autoriteks koondise Eesti Kolhoosiehitus (EKE) projekteerimisinstituudi arhitektid Anu Kotli ja Maire Kangur. Tallist lammutati välja latrid, võeti maha osaliselt kõdunenud sarikad ning parandati katus. Lammutustöödel rakendati nö poolvabatahtlikena põllumajandusakadeemia tudengeid. 1975. aastal sai muuseum majandilt enda valdusesse tõllakuuri otsas paiknevad majanduslaod, mis korrastati ja milles hiljem hakkas paiknema restaureerimistöökoda, tõllakuuris aga leidis koha veovahendite näitus. Mõisavalitsejamajja paigutati mõned käsikirjad ja EPA üliõpilaste diplomitööd, raamatukogu seati sisse talli II korrusel. 1981. aastaks oli jõutud nii kaugele, et kunagises mõisatallis avati püsinäitus „Teraviljakasvatus Eesti NSVs“, mis aga hävis 1986. a tulekahjus. Taastatud kujul avati näitus 1988, aastal, mil muuseum tähistas oma 20. sünnipäeva.
Pärast õppe-katsemajandi lagunemist sai muuseum enda käsutusse teisigi mõisa abihooneid. Aastatel 1993-1994. a avati kunagises 1889. a ehitatud noorkarjalaudas, mis nõukogude ajal toimis ait-hoidlana – seal hoiti soola, väetisi, heinaseemet – aianduse ja mesinduse näitused. Kunagises mõisalaudas, mille juurde kuulus kunagi nüüdseks juba lammutatud turbakuur ja mille otsa ehitati 1950. aastatel kaks silotorni, hakati pärast ümberkohandamisi ja remonte alates 1997. aastast paigutama igasügisesel tõuloomanäitusel esitletavaid loomi. Endise sõnnikuhoidla auku kujundati loomade demonstreerimise areen ja ehitati amfiteatrilaadselt külastajate istepingid. Hiljem hakati laudas aastaringselt pidama muuseumiloomi, mis pakuvad rõõmu iseäranis väikestele muuseumikülastajatele praegugi. Kahjuks võeti laudapõrandast hilisemate ümberehituste käigus üles ajaloolised vagonettide roopad ja otsaseina ehitati sobimatu lava. Lauda II korrusel paikneb praegusel ajal muuseumi esemekogu, nn avatud hoidla. Lauda naabruses paikneva 1914. a ehitatud mõisa heinaküüni (muuseumi „rukkiküün“) suur ruum on kujundatud viljakasvatust, rehepeksu ja linatöid tutvustavate kooliprogrammide jaoks.
Kel huvi muuseumi põhjalikuma ajaloo ja kogude kujunemise vastu, on soovitav tutvuda muuseumi enda trükistega nagu 30. sünnipäeva puhul välja antud kogumik „Sügav vagu, kõrge kõrs“ (1998) ja Eesti Põllumajandusmuuseumi aastaraamat II (2009). Kokkuvõttes võib tõdeda, et Ülenurmel on olnud hea saatusega mõis – tema hooned, kui mõned kõrvalhooned välja arvata, on võrdlemisi heas korras ja säilinud tervikliku kompleksina.
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
