Ülenurme sovhoosist
Ülenurmele rajati üks Eesti NSV esimesi sovhoose. Direktoriks sai hilisem akadeemik, loomakasvatuse instituudi direktor Adolf Mölder. Peagi järgnes raske sõjaaeg, Saksa okupatsiooni ajal oli Ülenurmel riigimõis. Nõukogude ajal liideti taastatud sovhoosiga mitmeid majandeid, viimasena Külvaja kolhoos. Pärast sõda sai sovhoosi direktoriks kõrgharidusega agronoom Ilmar Läänelaid, kes suutis viia majandi tootmisnäitajate ja heakorra poolest vabariigi esimeste hulka. Majandijuhiks oli 1952. a Eduard (?) Tiido, aastatel 1953-1955 oli majandi direktoriks Jaan Parts ja 1955. a augustist Robert Solnask.
Ülenurme sovhoosi kahe osakonna, Eerika õppe-katsemajandi ja Külvaja kolhoosi liitmise teel moodustati 1968. aasta 8. mail Ülenurme sovhoosi maadele Eesti põllumajanduse akadeemia õppe-katsemajand (ÕKM). Selle direktoriks jäi pikkadeks aastateks zootehnilise kõrgharidusega Kalju Roosve. Kolm aastat hiljem liideti ÕKMga Tartu lihakombinaadi Raja nuumasovhoos. Ülenurme ÕKM kuulus mitmete näitajate poolest Eesti parimate kollektiivmajandite hulka. Majandi peamiseks tootmissuunaks oli tõuloomakasvatus – Ülenurme tõuloomad olid üleliiduliselt hinnatud. Lisaks andis majandile tulu ka teravilja ja kartuli seemnekasvatus.
Majandi ümbrus oli puhas, haljastatud ja hoolitsetud ning paistis heakorraga silma kogu vabariigis. 1970. aastate lõpul oli ÕKMil neli osakonda, lisaks Ülenurmele veel Reola, Ropka ja Eerika. Ülenurmest kujunes mustermajand, kus sageli korraldati põllumajandustöötajatele nõupidamisi ja kursusi üle Eesti.
1989. aastal siirdus Kalju Roosve juhtima Eesti Põllumajandusmuuseumi. Viimane majandijuht Ülenurmel oli Andres Kaseväli.
Mõnede Ülenurme mõisa hoonete saatusest
Esimene majandi kontor paiknes pikemat aega mõisa valitsejamajas, kus kohalike mälestuste järgi olevat 1950. aasta ühel õhtul saanud metsavenna läbi akna lastud kuulist haavata direktor Läänelaid. Mälestusena 1988. aastal lammutatud hoonest on tänaseni säilinud kunagise sissekäigu ees paiknenud neljakandilised postid, mille otsas ümmargused kivikuulid. Hiljem kujunes valitsejamajast majandi töötajate elamu, kus elasid agronoomid Aksel Tiisler ja Aimur Joandi (viimane juunini 1983). 1978. aastal oli maja II korruse üks tuba põllumajandusmuuseumi käsutuses. Selles paiknesid töötajate ajutised tööruumid, hiljem aga raamatute ja käsikirjade hoidla. 1988. aastal valitsejamaja lammutati (sellest oli pikemalt juttu 2021. a lehenumbris).
Ülenurme mõisa peahoonet, häärberit, kasutati pärast sõda peamiselt majanditöötajate korteriteks. Selles elasid zootehnikud Peeter Kibe ja Jaan Pullisaar, laohoidja Amanda Varik, traktorist Mast, aidamees Arike, autojuht Konsap jt. Alumise korruse väikeses saalis (kuhu oli ehitatud ka lava) näidati kino ja toimusid arvatavasti sovhoositöötjate peod või muud kokkusaamised. Majas oli aegade jooksul söökla, lasteaed ja direktor Partsi kabinet. Hiljem häärber rekonstrueeriti ja 1970. aastate algul ehitati siseruumid ümber.
Kollektiivmajandite aeg hakkas ümber saama: 1989. a võeti vastu taluseadus ja poolteist aastat hiljem (juunis 1991) maareformi seadus. 1992. a märtsis vastu võetud põllumajandusreformi seaduse järel lõpetas Ülenurme majand tegevuse. Varad ja põllumajandustehnika jagati töötajate vahel, heinamaadelt kadusid suured loomakarjad, sealhulgas Lennu farmi tõukari. Maareformi elluviimine jätkus veel aastaid, põhjustades rohkesti kohati ka rahva rahulolematust.
Õigusjärgsetele omanikele hakati maju ja maavaldusi tagastama. Kolonel Vikor Pusakari poeg (Peeter Muna tütrepoeg) sai tagasi oma isale kuulunud talumaa ja mõisa häärberi. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni otsusega 26. jaanuarist 1995 tagastati Viktor Puskar juuniorile maa täies ulatuses. Selleks ajaks oli Ameerika Ühendriikides elanud Ülenurme uusperemees jõudnud üsna küpsesse ikka ehk saanud 76-aastaseks.
Ülenurmel asus Puskar tegelema põllumajandusega, kasvatades põldudel köömneid ja hiljem rapsi. Paraku aga mitte kuigi edukalt, sest umbrohutõrjele tehtavate kulutuste arvelt kokku hoides kippus saak aasta-aastalt vähenema. Hiljem rentiski ta oma maad kohalikele maaharijatele. Häärberis, mis oli tema lapsepõlvekodu ja kus ta elas koos abikaasaga, laskis ta teha põhjaliku remondi. Kuna küttekulud kasvasid suureks, otsustas ta mõisahooned ära müüa ja seejärel tagasi Ameerikasse kolida. Muuseumidirektori Kalju Roosve meenutuste järgi ulatunud mõisahoonete müügisumma 3 miljoni kroonini.
Aastal 2000 müüs V. Puskar mõisahäärberi koos pargi ja mõisatööliste majaga 85 000 krooni eest Eesti Põlluajandusmuuseumile. Väidetavalt tegi ta pärast põhjalikku kaalumist hinnas järeleandmisi põhjusel, et muuseum kui riigi kultuuriasutus ei lase hoonetel laguneda. Mõisahäärberis hakkas paiknema muuseumi peamaja ja on seal siiani. Mõnda aega olid alumisel korrusel ka külaliste toad, kus ka Puskar ise oma Eesti-käikudel peatus; hiljem peatuti Eestit külastades Tallinnas. Ülenurmel on viibinud ka Viktor ja Thea Puskari pojad, kellest tuntum, Arno Puskar, töötas lühemat aega Eesti Panga nõunikuna.
Raja talu hoonete häving
Ilmar ja Leida Raamotile kuulunud Raja tallu Tõrvandis paigutati pärast sõda elama Venemaa eestlased. Elumaja ehitati tunduvalt ümber – Raamoti-pere elumajja olevat mahtunud lausa 6 korterit. Kunagise agronoomi Heino Perkströmi meenutuste järgi elanud seal masina-traktorijaama töötajad. 1959-1961 ehitati maja ümber Tartu Eesti Põllumajanduse Tehnika (EPT) kontorihooneks, selle kõrvale ehitati veel ka klubihoone. Talu elumaja II korrusel paiknes lühemat aega ka Soinaste raamatukogu. 1994. aastal avas Raja talu eluhoones (mille kõrvale ehitati 1961. a klubi) kohalik ettevõtja Kalev Pettai kaupluse Karo. Hiljem asus majas ka kasutatud riiete kauplus.
Nõukogude ajal võeti ühiskondlikku kasutusse ka Raja suurtalu sepikoda ja saunamaja. Esimeses paiknesid korterid, teises leidsid aastate jooksul koha postkontor, töökojajuhataja ametiruum ja ladu. Talu saunamaja II korruse pisikeses toas paiknes Soinaste sidejaoskond. 1977. aastal sai see nimeks Tõrvandi sidejaoskond. Pärast sidejaoskonna uutesse ruumidesse kolimist 1991. aastal maja lammutati. Kunagine talulaut jäi elektrialajaama rajatiste püstitamisel ette, seegi kadus jäädavalt ajalukku. Raja talu õuna- ja pirnipuud elasid üle 1939/1940 aasta pakaselise talve ja kandsid hiljem rikkalikult vilja. Tõrvandi elanikkond kasvas, ehitati uusi maju ja 1969. aastal rajati EPT Tartu rajoonikoondise lasteaed. Keset viljapuuaeda rajatud liivakastides mängisid mudilased, kellest mitmedki veel talupirnide imelist mahlakust nautida said. Praeguseks on Raamotite suurtalu hoonetest alles üksnes veel tundmatuseni ümberehitatud elumaja.
Artikli koostamisel on kasutatud endise majandi- ja muuseumitöötaja Aimur Joandi käsikirja, Ülenurme gümnaasiumi ajalooõpetaja Milvi Tisleri käsikirjalisi ülestähendusi Raja talu saatusest ning Ülenurme õppe- ja katsemajandi 1977. a trükis ilmunud kroonikat. Fotod pärinevad muuseumikogust.
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
