Ülenurme talu võlgadest päästmine
Peeter Muna majapidamine näis esialgu hästi toimivat, sest polnud ju sugugi kõigil asundustalude omanikel kasutada kapitaalseid majapidamishooneid ning elus ja eluta inventari. Kummitama jäid aga võlamured, mis süvenesid majanduskriisi aastatel ja kummitasid veel pikka aega. Ulila elektrijaama müügist saadud rahaga osa võlgadest küll kustutati, kuid kohustused Pikalaenu Panga ees jätkusid. Olukord oli 1920.-1930. kümnendi vahetusel sedavõrd halvenenud, et P. Munal tuli maha müüa Aia tänava elumaja, panga nõudel olid oksjonile määratud juba ka talud. Nii ilmus 1931. aasta algul Päevalehes kuulutus, milles anti teada, et Vene ajal Tartu rikkaima mehe naiste ja laste nimel olevad talud on oksjonil müüki pandud. Võlasummad neelasid ka P. Munale makstud kompensatsiooni mõisamaade võõrandamise eest. Olukord oli muutumas katastroofiliseks, vekslid läksid protesti, pangad aga keeldusid laenamast. Lõpuks oli pank nõus oksjonist loobuma ja laenukoormust pehmendama üksnes tingimusel, et keegi noorematest sugulastest talu üle võtaks.
Viimases hädas kutsuti kaugelt tagasi ainuke poeg Endel, kes kaitsnud Saksamaal majandusdoktori kraadi ja elanud juba paar aastat Lõuna-Aafrikas. 1930. aastal naasis ta küll kodumaale, kuid ei jäänud siia kauaks. Pojal puudus ülevaade majapidamisest, mida isa oli seni ainuisikuliselt juhtinud. Nõusse saadi teise tütre abikaasa Ilmar Raamot, kes Berliini ülikoolis õpingud mõneks ajaks katkestas ja naisevanemate majapidamist päästma saabus. 1930. aasta 29. novembril volitas Peeter Muna väimeest oma liikuvat ja liikumata varandust valitsema ja end kohtus esindama.
Ülenurme talundi majapidamisse süvenedes avastas Ilmar Raamot piisavalt ebarentaablust, nappus oli tegevuskapitalist ja võlaprotsendid ületasid majapidamisest saadava tulu. Pärast põhjaliku majapidamiskava koostamist ja selle pangaga kooskõlastamist õnnestus I. Raamotil kevadeks 1932 Ülenurme talu raskustest päästa. Talu elus inventari hulka kuulus tollal 15 hobust, 50 angleri lüpsilehma ja 10 mullikat ning 1 pull.
Peeter Munale varem kuulunud Megleri ja Herma (Härma) talu läksid pärast 1928. aastat maareformi käigus jagamisele. Härma talu maale planeeriti ohvitseri asundustalu. Raamot kui Vabadussõjast osavõtnu võttis kokkuleppel naise vanematega nn autasumaana osa Herma talu maast, kujundades sellest suure, üle 100-hektarilise Raja talu. Tänaseks on kunagise suurtalu maad jäänud Tõrvandi aleviku alla. Ainsana on taluhoonetest säilinud üksnes tundmatuseni ümber ehitatud elumaja, mille arhitektiks oli Arnold Matteus ja milles nõukogude ajal paiknes sidejaoskond.
Mõisaomaniku lahkumine
Vananeva mõisaomaniku elu viimased 10 aastat olid kõike muud kui kerged, kõik see jättis jälje ka tema tervisele. 1934. aasta algul opereeriti Peeter Muna Mellini haiglas, kuid kaugele arenenud vähki ei õnnestunud enam peatada. Kannatades ka südamehaiguse all, veetis Ülenurme endine mõisaomanik kolm suvist nädalat haiglas, kus ta 1934. aasta 7. augustil 70-aastaselt suri. Mitmeid järelehüüdeid avaldati ajalehtedes Postimees, Kaja, Vaba Maa ja Maa Hääl. Ajaleht Postimees (8.8.1934) meenutas lahkunut kui oma aja üht energilisemat põllumeest, märkides ka, et Peeter Muna oli üks esimesi Eesti soost mõisaomanikke. Ajaleht Vaba Maa (10.8.1934) avaldas pikema nekroloogi, märkides lahkunu saavutusi mitmel alal, nimetades teda Lõuna-Eesti anderikkamaks ja suurte organiseerimisvõimetega majandusmeheks. Maa Hääl (10.8.1934) pidas lahkunut meeles kui Ülenurme mõisa omanikku, kes suure töö tulemusel kujundas mõisast suurpõllumajandusliku ettevõtte. Ajalehes Kaja (9.8.1934) mälestasid lahkunut Reola ja Ropka põllumehed, meenutades Muna kui parimat sõpra ja eeskujulikku põllumeest.
Muna ärasaatmine toimus Maarja kirikust, mille juhatuse ja nõukogu liige ta oli pikka aega olnud. Ajalehes Kaja (11.8.1934) kirjutati sel puhul: Ärasaatmisel oli kirikusse kogunenud kiriku täis rahvast. Leinarong kujunes haruldaselt pikaks. Surnuaial pidas vaimuliku matusetalituse õpetaja Wöhrman [Vooremaa]. Pärgi pandi hauale Maarja koguduse, kohalikkude organisatsioonide, piirimeeste, Ülenurme naispere j.t. poolt. Helene Muna mälestuste järgi olevat ärasaatmisel osalenud ka kaugemalt kohale sõitnud endised piimatöösturid-juustumeistrid. Kunagise juustukuninga sarka vedasid neli musta hobust. Peeter Muna maeti Tartusse Maarja kalmistule oma vendade Mihkli ja Juhani kõrvale.
Vastuoluline isiksus
Peeter Muna oli laia haardega, tegutsedes nii põllumajanduse, tööstuse, ühistegevuse kui ka panganduse alal. Ta oli Eesti esimese ühistegevusliku rahaasutuse, Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutajaliige, riskides laenata raha panga asutamiseks selle algaastatel. Hiljem oli ta ka Põhja Panga nõukogu liige ning kuulus ka Tartu Maja- ja Kinnisvaraomanike Ühingusse. Muna oli väljapaistev majandusmees – peale Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi kuulus ta veel ka Vana-Kuuste Põllumeeste Seltsi, osaühisusse Tartu Eksporttapamajad ning Tartu Majandusühisusse.
Peeter Muna toetas mitmeid suuri ettevõtmisi. Näiteks annetas ta 1907. aastal Vanemuise teatrile 40 rubla (olles selle summaga üks suuremaid annetajaid) ja toetas 1917. aastal Eesti polkude loomist 500 rublaga. Eesti insener ja poliitik Ferdinand Peterseni mälestuste järgi jaganud Muna Vabadussõja ajal Ülenurme mõisas tasuta juustu seal peatunud Eesti kooliõpetajate roodu võitlejatele. Olles ühelt poolt toetav ühiskondlike ettevõtmiste suhtes, oli ta teisalt äärmiselt kokkuhoidlik oma töölistele tasu maksmisel, mistõttu mõnigi neist pöördus kohtusse (arhiivis säilinud kohtutoimikud).
Peeter Muna isiksus oli üsna vastuoluline. Olles talupoeglikku päritolu, oli ta hingelt eestlane (ka tema lapsed abiellusid eestlastega), kes hoolitses Eesti majanduse hea käekäigu eest ning jagas oma maatulunduslikke kogemusi teistegagi. Heas läbisaamises oli ta oma seltsikaaslase Jaan Tõnissoniga, kes näiteks olevat tuliselt toetanud Muna poolt algatatud Ulila elektrijaama rajamist, pidades seda kasutoovaks isamaaliseks ettevõtteks.
Samas oli Munal ka mõningaid saksikuid jooni. Näiteks kasutas oma nime saksapärast nimekuju Munna ning suhtles järeltulijatega saksa keeles. Kuna ta valdas vabalt n.ö kolme kohalikku keelt, võib oletada, et vahetevahel rääkis ta lastega saksa keeles ka keelepraktika pärast. Võimalik ka, et saksapärane nimi oli tema jaoks pigem n.ö visiitkaardiks äriringkondadesse. Baltisaksa mõisaomanikega suhtles Muna pigem siiski ärilistel eesmärkidel.
Oma perekonna suhtes ilmutas ta hoolitsust, võimaldades kõigile oma lastele kõrghariduse. Samas aga põhjustasid tema lennukad ettevõtmised (iseäranis vanemas eas) lähedastele arvukalt probleeme, sh pikki kohtuprotsesse. Ilmar Raamot on oma mälestustes kirjutanud, et Muna ei kaasanud talupidamisse (ega teistessegi ettevõtmistesse) oma lihast poega Endlit, kes kirjeldab Muna umbuskliku inimesena: Ilmselt tahtis isa [Endli isa] hoida igal pool kõik ohjad enda käes ja kõike otsustada üksinda, nagu ta oli harjunud tegema kogu oma elu. Üksnes väljapääsmatus olukorras oli kange eesti mees valmis ka teiste nõu kuulda võtma.
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
Eelmine osa: Teekond Ülenurme mõisast põllumajanduse muuseumini…
