Maaeluministeeriumi projekti „Eesti toit“ raames külastas Unipiha koolipere 9. novembril C.R. Jakobsoni talumuuseumi Kurgjal. Ikka selleks, et saada teada, kust ja kuidas tuleb toit meie lauale; et mõista vanasõna „Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast“ tähendust meie igapäevaelus.
Enne bussiga sõitma hakkamist uuriti koolis suurelt Eesti kaardilt, mis kohtadest läbi sõidetakse. Kaks ja pool tundi bussisõitu on päris pikk teekond, nii et kõik oma jutud said kenasti ära räägitud ja kuulatud, akna taga mööda libisemas külad ja raagus metsad.
Kurgjal tahtsid talumuuseumi perenaised lastelt kõigepealt teada saada, mis toiduaineid on tänapäeval võimalik poest osta. Kui Unipiha lapsed selle ülesandega hakkama olid saanud, õpetati neid vahukoorest võid tegema. Selleks tuli liitrist koorepurki loksutada ikka päris kaua. Kaks purki rändas ühe lapse käest teise kätte ning 5-10 minuti pärast tekkiski äkki või. Kes tahtis, sai omatehtud võid sõrmega kausi servast proovida. „Sel on hoopis teine maitse kui poe omal,“ leidsid lapsed.
Nüüd oli aeg valmistada kaerakäkke. Retsepti abiga tehti tainas, valmistati sellest kaerapätsikesed ning pandi plaadile. Juhan (2. kl) vaatas, kuidas teised muna taignasse kallavad ja küsis äkki: „Kas sa teada, miks muna ühest otsast tühi on?“ Olin kimbatuses. Ta sai sellest aru ja vastas ise: „Tibupoeg saab niimoodi hingata!“
Samal ajal arutasime selle üle, mis võiksid olla Kurgja talu lehmade ja hobuste nimed. Kuna ühegi lapse kodus tänapäeval naljalt lehma ega hobust pole, ei jäägi meil muud üle, kui küsida seda oma giididelt. Saime teada, et nii hobused, lehmad kui lambad on eesti maatõugu. Lehmade nimedeks olid Marja ja Mammu, hobuseid hüütakse Ruudi, Rosalie ja Ramsi.
Pärast kaerakäkkide valmistamist tutvusime rehetoa sisustuse ja laudas elavate loomadega. Enne lauta minemist kuulasime, kuidas kukk kires, hobused tulid meid vaatama. Laudas määgisid lambad valjusti, justkui tervitaksid meid. Mõni julgem poiss sügas mullikat lõua alt, andis vasikale oma sõrmi lutsutada.
Vesiveskist andis meile aimu veekohin, mille tekitas tammist alla kukkuv veevool. Veskis endas enam jahu ei jahvatata, seda tegevust sai proovida üksnes käsikivi abiga.
Lõunalauda istudes saime teada, et igal inimesel talus oli söögilaua ääres oma kindel koht. Laua otsas istus peremees, temast paremal käel perenaine. Peremeheks oli seekord Juhan ja perenaiseks Anette (3. kl). Peremehe ülesandeks oli vanasti kõigile sööjatele ka leivakääru lõikamine.
Meil oli lõunasöögiks väga maitsev ühepajatoit, seepärast polnud leiba vaja. Enne söömist uurisime laudlinalt järgi, mis vanasti eesti inimesed taludes sõid. „Kört“, luges Andreas (1. kl) oma kohalt teistele ette. Ühepajatoit, hapupiim, soolasilk, tangupuder, karask, lihaleem, sõir, hernetamp – viimaseid kahte nime polnud lapsed enne kuulnud. Tuli selgitada, mis toidud need olid. „Miks banaane, tomateid, õunu selles nimekirjas pole?“ Jälle tuli seletada, et neid ei saanud vanasti poest osta nagu tänapäeval. Neid ei tuntudki.
C.R. Jakobsoni majamuuseumis hämmastasid lapsi kõige rohkem kõrgete lagedaga toad ja valgest kahhelkivist suured ahjud ning istumine 150 aasta vanuses tsaariaegses koolipingis, kus tindipoti jaoks oli pingi plaadil eraldi auk.
Meil oli võimalik olla korrakski selle aja ligi, kus lapsed õppisid C.R. Jakobsoni kirjutatud kooliraamatute järgi rehkendamist ja loodusõpetust. Kirsiks tordil oli kiikumine suurel külakiigel.
Kõik kokku oli seda väärt, et Kurgjale sõita.
LEMBIT JAKOBSON
