Algus vallalehe Olevik ja Koduvald eelmises numbris
Ülenurme mõisa aeg
Pärast G. Riigi surma pärisid mõisad ja vara tema lesk ja lapsed. Nad jätkasid äritegevust ettevõttes „Georg Riik“, mille juurde kuulusid mitmed laohooned, aidad ja müügipunktid. Firma müüs mitmesuguseid põllutööriistu, seemneid ja väetisi. Lisaks jahvatamisele viljaveskis valati seal ka veskikive. Marie Riigi surma järel 8. aprillil 1906 läks temale kuulunud vara ja mõtteline osa mehe pärandusest laste ühisomandiks. Pärandvara hulka kuulus 1/5 mõtteline osa Ülenurme mõisast ja umbes samapalju Tähtvere mõisast ning kolm selle mõisa juurde kuuluvat talu: Sorgsepa nr 5, Sorgsepa nr 6 ja Rooni (Ronni). Vara, mille väärtus küündis 30 050 rublani, oli koormatud lõpuks suurte võlgadega. Võlad ületasid pärandi maksumust üle viie korra. Võlgu oldi Pihkva kommertspangale, mõisnik Edmund von Vulff’ile, Georg Serrale ja teistele. Pangale olid panditud juba mitmed varandused, sh Ülenurme mõis ja Tõrvandi talud. Pangavõlg kasvas koos viivistega. 1905. aastal võetud 150 000-rublasele võlale oli viiviseprotsendina lisandunud juba 13 500 rubla. Kirepi mõis oli perekond Riigi käes kuni 1902. aastani, mil nad selle müüsid. Kevadel 1908 müüdi Tähtvere mõisamaa krundid (Tiigi tänaval) koos Tiigi veski ja teiste kruntidel asunud hoonetega Tartu II Gildi kaupmehele Adalbert Faurele. Hiljem ostis krundid koos veskiga Rannu mõisaomanik Feliks von Berg. Nii veskit kui leivavabrikut on firmale „Georg Riik“ kuuluvana märgitud 1907. aasta Adolf Richteri Balti aadresskalendris. Eesti Vabariigi ajal oli kunagi Riigi veski omanikuks suurkaupmees Peeter Jänes. Seda Tartu suurimat jahutööstust tunti rahva seas ka Jäneseveskina.
Ülenurme pankrotistunud mõisahoone koos sinna juurde soetatud kolme taluga Tõrvandis ostis pärijatelt piimakaupmees Peeter Muna. Uus omanik oli saksastunud talupoeg. Koduse kõnekeelena kasutas ta saksa keelt, oma perekonnanimegi tavatses ta peenutsevalt topelt n-iga kirjutada – mitte Muna, vaid Munna. 1990ndatel jõudis Eesti Põllumajandusmuuseumi arhiivi Peeter Muna naise Pauline Helene võõrsil kirjutatud mälestuste kogu. Ülenurme mõisa ostmise seika kirjeldatakse seal järgnevalt: Meil oli pangas suurem summa raha. Papi mõtles edasi ja tagasi, mis sellega teha, kas majasid ehk mõisa osta. Kuuste mõisa valitseja arvas, et kui sõda peaks tulema, siis purustatakse ehk majad, maad ei võta keegi, see jääb. Kaupmees Popovil oli raekoja ees palju majasid, ja ta tahtis neid müüa. Eduard Kuusik soovitas Ülenurme mõisat osta, eelmine omanik Riik [Richard Riik ehk teine poeg] oli pankrotti jäänud ja Pihkva pank Tartus müütas seda mõisat. Ühel hommikul sõitis papi Tartu, ise ütles: täna ostan kas Popovi majad või Ülenurme mõisa. Kui ta koju jõudis, võttis ta taskust suure Ülenurme mõisa aida võtme ja pani selle söögilauale. See oli 1907. aasta maikuus.
Seega oli kunagisest lihtsast talupoisist saanud juustuvabrikant (ta rentis Vana-Kuuste mõisas meiereid) ja lõpuks koguni mõisaomanik, kellele kuulus peale Ülenurme rüütlimõisa veel ka seitse talu ja neli kandikohta, kogusuurusega 311, 6 hektarit. 1908. aasta 14. juunil kinnitati Ülenurme mõis Peeter Muna omanduseks. Mõisa ostis ta 40 000 rubla eest, maaüksuse suurus küündis pisut üle 193 tiinu (211,4 hektarit). Selle juurde kuuluvad talud kinnitas ta oma naise ja poja nimele. Kümmekond aastat hiljem toimuvat mõisamaade jagamist ja maareformi osutus see küllaltki ettenägelikuks sammuks. 1920. aastal oli P. Munal peale mõisa 7 talu ja 4 kandikohta, kogusuurusega 311,6 hektarit.
Järgnevalt peatuks Ülenurme viimase mõisniku elukäigul.
Peeler Muna sündis Tartumaal Kavastu mõisas Tähemaa-Tõnu talus 11. mail (ukj) 1864. aastal Jüri ja Mari (Amalie) neljanda (eelviimase) pojana. Alghariduse omandas ta Tähema külakoolis ja Tartu Maarja kihelkonnakoolis. Õpingud jätkusid Tartu kreiskoolis, mille ta lõpetas 1886. aastal. Kuigi tema isa soovis, et poeg pärast Tartu kreisikooli 1õpetamist tallu jääks, otsustas noormees kodusest vastuseisust hoolimata oma elu- ja töömeheteed alustada. Kodunt lahkudes oli tal taskus kolm rubla ja suur soov juustumeistriks saada. Tol ajal tegutses Eesti mõisates mitmeid taanlastest või šveitslastest või- ja juustumeistreid. Muna alustas Tammistu mõisa šveitslase Schwartzi käe all.
Mõisa juustlas nuumati kooritud piimaga sigu, kes linnas peekonitena turustati. Kord saadetud jälle sigadevoor Tartusse, õpipoiss Peeter Muna koormas järelevaatajaks. Linna jõudes ja tänaval koolivendi kohates lehvitanud ta neile tervituse märgiks ja kergitanud kübarat, kuid nood ei teinud märkamagi. Küllap pidasid teda mõisa lihtsaks töömeheks.
Pärast aastast praktiseerimist ja ametiomandamist jäi noor Muna juustuvabrikusse tööle edasi, nüüd juba või- ja juustumeistrina. Kuna välismaalastest meierid olid Eesti mõisnike jaoks üsna kulukad pidada, rakendasid nad meelsasti ametisse eestlastest koolitatud või- ja juustumeistreid.
Peeter Munal oli kaasasündinud oskus majandada. Vana-Kuuste mõisniku Siversiga sõlmis ta meierei kasutamiseks pikaajalise lepingu, teenides peagi oma ettevõtmiselt 10 000 rubla puhaskasu, samal ajal kui mõisnik ise teenis kogu oma mõisa majapidamiselt ainult poole eelnimetatud summast.
Noore mehe sooviks oli rajada oma juustla, kuid raha nappis. Isal puudus usk poja liig hulljulgesse ettevõtmisse, lell aga ei kahelnud ja oli igati nõus vennapoega aitama. Muna käis end täiendamas välismaal. Taanis praktiseeris ta talundi juhtimist, olles „majapidamise otsekoheseks administraatoriks“. Omateenitud raha ja osalt ka võlgadega rentis ta 1889. aastal esimese meierei-juustla Uniküla mõisas (Valgamaal), kaks aastat hiljem piimatalituse Suur-Konguta mõisas. 1899. aastal abiellus ta Väike-Rõngust pärit Pauline Helene Söödiga, kes oli mehest 16 aastat noorem. Abilelust sündis 5 last: aastal 1900 tütar Hildegard, 1902 poeg Endel ning tütred Leida (1903), Elga (1906) ja Hella (1908). Enne Ülenurmele asumist oli Muna elanud koos perega Vana-Kuustes, kus pereisa oli mõisnikult Leo von Siversilt rentinud meierei, ehitanud juustukeldri ja tööliste elumajad.
Oma esimeses väikeses juustlas olevat noor ettevõtja Muna enda mäletamist mööda töötanud „nagu hobune“ – masinate puudusel tuli enamus töid teha käsitsi. Vaev aga tasus end peagi ära ja mõne aasta pärast oli võlgki kustutatud. Saadud kasum võimaldas tootmist laiendada. Üheaegselt mõisa väljaarendamisega arendas Muna edasi juba olemasolevaid ja uusi piimatalitusi, kuhu olevat piima kokku veetud mõisatest ja taludest.
20. sajandi algul oli tal juba mitmeid piima kokkuostu ja töötlemisega seotud ettevõtteid Tartu- ja Võrumaal, neid leidus ka Kuramaal. 1916. aastal oli ta rendile võtnud 24 mõisa ja riigimõisa (folvark’i) ning 7 piimatalu Tartu- ja Võrumaal, sh või- ja juustutööstused Vana-Kuuste, Luunja, Aia, Kirepi ja Tilsi mõisates. 5 mõisast, lisaks ka mõnedest taludest. Oma ettevõtmistesse kaasas ta ka oma vennad Mihkli, Jaani ja Karli.
Piimaga varustas Muna Tartu tervishoiu- ja Peterburi riigiasutusi. Piimatooteid veeti Peterburgi mööda raudteed, sealt edasi veetud kuni Musta mere rannikuni. Sooja Venemaa lõunaossa veeti küll peamiselt juustu. Tsaaripealinnas oli tal mitmeid piimakauplusi, kus ostjateks kohalikud aadlikud ja muu peenem rahvas. Peterburi peatänaval kaupmees Ozerovi delikatesstoodete poes olevat Ülenurme või väga nõutud kaup olnud. Võipaki ümbrispaberile oli Muna lasknud trükkida nii oma nime kui ka mõisa aadressi.
Peeter Munal oli suurepärane konjunktuurivaist. Kui juustuhinnad olid madalseisus, sõitis ta Soome (Soome kuulus tollal tsaaririigi koosseisu) ja ostis kokku pooled turul müüdavad juustud ning pani need oma ladudesse. Oodanud ära, kuni ülejäänud juustud müüdud, tõi ta oma kauba turule, dikteerides nüüd juba ise hinna. 1914. aastal, esimese maailmasõja eel oli Muna ülirikas – proua Pauline Helene mälestuste järgi ta mees olnud enam kui kahe miljoni kuldrubla omanik. Asjata ei kutsutud teda rahva hulgas juustu- või piimakuningaks!
Juustutootjana oli P. Muna saavutanud suure tuntuse, mida kinnitab ka fakt, et 1905. aastal Valgas peetud Balti juustumeistrite kokkusaamisel valiti Muna ja juustumeister Schwartz Baltimaade esindajaks, tutvustamaks Eesti piimatooteid kaugemalgi – Saksamaal, Rootsis ja Taanis. Oma piimatoodetega esines ta ka Tartu Eesti põllumeeste seltsi näitustel. Näiteks 1903. aasta näitusel oli ta välja pannud ühe tünni omavalmistaud juustuvõid hinnaga 12 rubla puud ja kaks suur juusturatast, mis maksid 11 rubla puud. Ka kuulus ta põllumeeste seltsi näituse piimasaaduste jaoskonna žüriisse. Kõrge kvaliteediga või eest sai Muna ka rahvusvahelisi autasusid, näiteks 1914. aasta maikuus Roomas ja Londonis peetud võinäitusel pälvis tema või kõrge auhinna – grand prix’i.
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
Järg Kambja Valla Sõnumite järgmises numbris.
