Herrnhuti saadik Eesti- ja Liivimaal.
Mullu möödus 285 aastat, mil hernhuutlased eesotsas Christian Davidiga siirdusid Riiast Viljandi kaudu Tallinna, pannes aluse siinse rahva usulisele ärkamisele.
Tänavu suvel tähistab Endla tänava palvemaja Tallinnas, mis on ühtlasi Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskus, 20. aastapäeva.
Liikumine Eestis 18.–21. sajandil
Vennaste ehk hernhuutlaste koguduste misjonärid jõudsid Eestisse 18. sajandil, mil Eesti ala oli läinud Vene tsaaririigi koosseisu, kuid kirikuelu valitses jätkuvalt luteri kirik. Hernhuutluse juured ulatuvad böömi-määri usuliikumisse Kesk-Euroopas 15. sajandil. Selle liikumise järeltulijad asutasid 1722. aastal Saksamaal Herrnhutis asunduse ja 1727. aastal loodi hernhuutlaste kogudus, mille juhiks ning peamiseks teoloogia ja usukommete kujundajaks sai krahv N. L. von Zinzendorf (1700–1760).
Vennastekoguduse õpetuse keskmes oli Kristus, tema kannatused ja ristisurm. Suurt rõhku panid hernhuutlased inimese isiklikule kogemusele Kristusega, vajadusele usuliselt ärgata. Üheks peaeesmärgiks sai inimestes elava südameusu äratamine, seda nii nn kombekristlaste kui ka mittekristlaste seas. Juba 1730.–1740. aastail ulatus hernhuutlaste misjonitöö peale Euroopa Ameerikasse, Aafrikasse ja Aasiasse.
Eesti- ja Liivimaa kubermangudesse tuli esimese Herrnhuti saadikuna puusepp Christian David, kes 1729. aastal jõudis Liivimaale ja 1730. aastal Tallinna. Seejärel saadeti Herrnhutist aastail 1729–1743 Liivi- ja Eestimaale misjonitööle vähemalt 81 hernhuutlast. 1736. aastal külastas Liivi- ja Eestimaad krahv Zinzendorf, kelle kohtumised siinsete luteri kirikuõpetajatega andsid suure tõuke hernhuutlaste nn Liivimaa tööle.
Hernhuutluse laiemale levikule Baltimaades valmistas pinda alates 18. sajandi alguskümnenditest siinses luteri kirikus levinud pietism ehk vagadusliikumine. Enamasti võeti Herrnhuti saadikud vastu pietistlike luteri kirikuõpetajate ja mõisnike kihelkondades. Ilmselt oligi hernhuutlus 1720. aastate lõpus ja 1730. aastail Eesti alal levinud eeskätt osa mõisnike ja pastorite seas, jõudes üksikute kihelkondade talurahvani alles 1730. aastate lõpul, mil enamik Herrnhuti saadikutest Eestisse saabuma hakkas.
Liikumine Eesti- ja Liivimaal 18.–19. sajandil
Suurem vennasteliikumine puhkes Eestis 1740. aastate algul, mil vennasteliikumisest võis haaratud olla u 10 000 – 12 000 inimest (3–3,6% rahvastikust). Liikumise algul levis ka mitmesuguseid usufanatismi ilminguid (eeskätt Saare- ja Läänemaal, aga ka Lõuna-Eestis Rõuge kihelkonnas Tallima Paabu juhitud vennastekoguduses). Esimesed vennaste palvemajad ehitati Lõuna-Eestis ilmselt 1740. aastal ja Põhja-Eestis Jüris 1738. aastal. Enamik neile järgnenud palvelatest on hiljem hävinud, asendatud või ümber ehitatud.
Vennastekoguduse tegevus keelustati Vene keisririigis 1743. aastal, aga jätkus Eestis mõnel pool küllaltki edukalt kuni 1817. aastani, mil hernhuutlaste tegevust taas ametlikult lubati. Liikumist edendas ka 19. sajandi teisel kümnendil mitmes Eesti maakonnas levinud usuäärmuslik nn taevaskäijate liikumine.
Kogu Eesti vennasteliikumise ajaloo suurima liikmete arvuni jõudsid vennastekogudused 1850. aastate keskpaigaks, mil 50 531 vennastekoguduse liiget moodustasid u 6,7% Eesti ala elanikest. Vennastekoguduse puidust palvemaju oli vennasteliikumise ajaloo uurija G. Philippi andmetel Eesti vennastekoguduse nn ringkondades 1839. aastal 156 (Eesti- ja Liivimaa kubermangudes koos Läti palvemajadega kokku 254), V. Ilja järgi on 1839. aastal loendatud Eestis 134 vennastekoguduse palvemaja.
Just vennastekoguduste liikumist on mitu uurijat pidanud Eesti talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Esile tuleb tõsta Eesti vennastekoguduste maarahvast liikmete ja Saksamaalt saadetud Herrnhuti misjonäride kirjanduslikku ja haridustegevust ning koorilaulu arendamist 18.–19. sajandil (usuõdede-vendade ning laste lugemis- ja kirjutamisoskuse levik, laulukoorid ning maarahva esindajate kirjandus- ja laululoome, tõlked), mis oli osalt ka eelmäng rahvusliku ärkamisaja tegemistele 19. sajandi lõpukümnendeil.
Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja vanema rahvalauluga ning hävitati vana usundiga seotud pühakohti ning patuseks peetud uhkemaid ehteid, riideid, muusikariistu ja nn luksusasju.
Vennastekogudused Eestis 20.–21. sajandil
Vennasteliikumine hääbus Eestis 19. sajandi teisel poolel ning kahanes 20. sajandi jooksul liikmeskonna poolest suhteliselt väikeseks usuliikumiseks, mis jäi valdavalt tegutsema luteri kiriku sees. Veel 1936. aastal oli EELK piiskopi aruande järgi Eestis 96 vennastekoguduse palvemaja (neist Harjumaal 20, Võru- ja Valgamaal 19, Tartumaal 15, Virumaal 10, Läänemaal 10 ja mujal vähem). Teatud määral jätkus tegutsemine ka nõukogude perioodil, ehkki enamik vennaste palvemajadest suleti.
1948. aastaks registreeriti vaid 23 vennaste palvemaja luteri kiriku filiaalidena. Kokku võis 1948. aastaks veel tegutsevatesse vennastekogudustesse kuuluda u 3000 liiget. Enamikus vennaste palvemajades nõukogude perioodil aktiivsem tegevus lõppes, kuid leidub ka vennastekoguduse palvemaju, kus palvetunnid pole katkenud tervel nõukogude perioodil kuni praeguseni välja (nt Pikavere ja Saku-Tõdva palvemajas).
Vennastekogudus iseseisva organisatsioonina taastati Eesti Vabariigis 1992. aastal ning Eesti Evangeelsele Vennastekogudusele hakati tagastama nõukogude ajal ära võetud palvemaju. Kokku oli Eestis 21. sajandi teise kümnendi algul säilinud 32 (endist) vennastekoguduse palvemaja. Neist on muinsuskaitse all ainult Hageri (ehitatud ilmselt 1818 või 1820) ja Pikavere (1830) palvemaja.
Paljud on pidanud Hageri palvelat vanimaks säilinud palvelaks, ehitusaastaga 1811, kuid arvatavasti on vanim Juuru palvemaja (1814). Eesti ainus paekiviseintega Niibi vennastekoguduse palvemaja (Noarootsi kihelkonnas) valmis arvatavasti 1851. aastal, ülejäänud 28 allesjäänud puitpalvelat on ehitatud pärast 1870. aastaid.
Vähese liikmeskonnaga vennastekogudused tegutsevad ka 21. sajandi alguse Eestis, kuid enamikus palvemajades on usuline tegevus lõppenud. Mitme palvemaja käekäik tänapäeval (sh remonditööd 21. sajandi algul) ning noortetöö annab lootust, et vennastekoguduse pärandit hoitakse ka edaspidi ja Eesti kultuuriloos 18.–19. sajandil väga oluline vennasteliikumine püsib elujõulisena tulevikuski.
JAANUS PLAAT,
ajaloolane
