Kes oleks küll see tarkade tark, kes suudaks lahendada Kambja-Ülenurme nimetüli? Kuningas Saalomon? Võsa Pets? … Minister Mäggi heale tahtele kahjuks tüli järgi ei andnud.
27. juuni kohtumine ministriga pidi esialgu olema suletud töökoosolek. Siinkirjutajale teadmata põhjusel hõikas ministri pressimeeskond ürituse avalikuks. Muutunud olukorra pärast isekeskis lamenti löövad vallaametnikud pakkusid ootamatule külalisele koosolekusaali sisenedes võrdlemisi halenaljakat vaatepilti.
Ka sel koosolekul tõrjuti Kambja nimekaitse kultuuriajaloolised argumendid kõrvale väitega “kogu aeg räägitakse mingist ajaloost.” Minul ajalooõpetajana kraabib see hinge. Kambja nime kaitsel ei räägita ju “mingist ajaloost” ega isegi mitte Mingi dünastia ajaloost. Räägime Eesti ajaloost ning eestlaste omavalitsuse haprast järjepidevusest. Kui meie ise eestlastena seda ei väärtusta, siis ei tee seda maailmas mitte keegi. Küll aga leiab laiast ilmast küll ja küll mõttekaaslasi, kes väärtustavad kinnisvara arenduse edusamme. Selleks, et luua ettevõtluskeskkonda ning arendada kinnisvara, selleks ei ole Eesti Vabariiki ilmtingimata vaja. Küll aga on vaja Eesti Vabariiki, selleks et kaitsta ja hoida eesti kultuurimälu. Siit tekib pähe kahtlus, kas võimul olevad ülenurmekad üleüldse väärtustavad Eesti Vabariiki ning selle põhiseaduslikku missiooni tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi sajandite?
Kambja ja Ülenurme nimetüli keskendub ühest küljest küsimusele – milline nimi panna uuele sundvallale. Teisest küljest on see ka küsimus – milline nimi kustutada omavalitsusüksusena Eesti kaardilt. Kaalukausil on kinnisvarabuum ning ajalooline järjepidevus. Olen viimastel aastatel väga intensiivselt seisnud idee eest, et liberaalsed õigused ning üksikisiku heaolu ei ole vastuolus eesti keele ja kultuuri kaitsega. Reeglina olen sattunud seltskondadesse, kus olen pidanud seisma liberalismi eest. Seekord on lugu vastupidine. Kusjuures antud juhul ei ole küsimus mitte pelgalt nimetülis.
Koosolekul oli mul väga kurb kuulda, kuidas vallaametnikud rääkisid Lõuna-Kambjast jätkuvalt “nemad” vormis. “Neil” ei ole ettevõtlust. “Nende” juurde ei soovi inimesed kolida. Meie anname “neile” suuremeelselt oma raha. Kambja nimekaitse kultuuriajaloolised argumendid ei ole pelgalt sõnakõlks. Minule näiteks valmistab uhkust ja rõõmu, et elan vallas, mis on Eesti hariduselu ning koorilaulu häll, ilma, et pean loobuma linnalähedase Ülenurme küla hüvedest. Kambja kultuuriajalooline pärand on hindamatu väärtus. Kahjuks. Ehk oleks hoopis vaja tarka, kes Kambja väärtustele hinnasildid külge paneks, et võimul olevad ülenurmekad saaksid aru, kui väärtuslik on Kambja nimi.
Kersti Kivirüüt
Ülenurme küla elanik
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Samal teemal:
