Augustikuu teisel nädalavahetusel ja paar päeva juba enne seda sihtisid paljud silmapaarid Ülenurme ümbruses taeva poole. Sealt kostis mürinat ja osavate pilootide tüüritud lennumasinad tegid kõrgustes uljaid muljetavaldavaid lennukaari, suitsusabad taga teekonda märgistamas. Õrnemad kõrvad võisid ehk mürast häiritudki saada, usutavasti olid kodudes eriti ärevil koerad.
Aga vaatepilt, mida järjekordsed lennunduspäevad pakkusid, oli vaieldamatult võimas. Osalejate-esinejate nimekiri oli pikk ja silmapaistvalt mainekas, 16 aastat tagasi alguse saanud lennunduspäevade traditsioon on tänu oma atraktiivsusele ning inimeste tehnikahuvile uhkesti püsinud ja arenenud. Nimekiri nendest, kes mastaapsele ettevõtmisele toetust jaganud, on pikk ja prestiižikas.
Kannatlike ja vaprate inimeste ala
Sama nädalavahetuse pühapäeval toimus samas piirkonnas veel teinegi vabariikliku haardega traditsiooniline üritus. Uhti kõrtsis tulid juba viiendat korda kokku keraamikud, et Kedrafestil üksteiselt mõõtu võtta, kogemusi vahetada, huvikaaslastega kohtuda ja lihtsalt toredasti aega veeta. Kõrtsi perenaine ja üks peakorraldajaid Kai Paks rõhutabki, et ennekõike on see kokkusaamine emotsionaalselt rikastav.
Festivali FB-lehelt saavad huvilised lugeda: „Esimene Kedrafest toimus Uhti kõrtsis Tartumaal 13. augustil 2017. Sealt alates on korraldajad otsustanud, et kõik savitööhuvilised, kes soovivad potikedral oma kätega midagi valmistada, on oodatud Uhtisse augustikuu teisel pühapäeval.
Kedrafesti eesmärk on aidata kaasa Eestis harrastajate kasutuses olevate potiketrade aktiivsemale kasutamisele ja treimismeisterlikkuse tõstmisele; savitööga tegelevate ühenduste ja inimeste koostöövõrgustiku loomisele, kogemuste vahetamisele ja koolitamisele.
Kedrafestil saab soovija mõõtu võtta ka potikedral treimise võistluses.“
Seekordsele festivalile oli registreerunud kuus osalejat, kellest kaks korraldajate suureks kurvastuseks viimasel hetkel oma loobumisest teatasid. Ent taas läks tõeks ütlemine, et loodus ei salli tühja kohta – loobujate asemele tuli kohe kaks uut tegijat, neist ühe veenis sealtsamast pealtvaatajate seast osalejaks ka ise samal kombel Kedrafestiga liituma kutsutud Anne Käis, kes on meie valla kodanik ning osalenud kõigil seni peetud võistlustel.
Võistlejaile jagati pärast tavapäraseid päeva sissejuhatamissõnu võistlusjuhendi kohaselt nende soovitud kogus savi ja treimine algas. Juhendi järgi tuli igaühel valmistada kolm võimalikult identset ja sama mahutavusega kõrtsinõu. Lõplikult hinnatakse anumate mahutavust alles pärast kõrgkuumuspõletust – ideaalis peab võistlusel osalev kõrtsinõu mahutama ühe kortli ehk 0,3074 liitrit; kolm nõud kokku kolm kortlit ehk 0,9223 liitrit. Aega võistlustööde tegemiseks anti Uhtis täpselt poolteist tundi, pärast seda läksid niisked ja tegelikult veel lausa haavatavad kedratooted hindamisele.
Žürii koosseisus Kristi Kull (Kambja valla esindaja), Virve Tuubel (Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu esindaja), kogenud keraamik Eva Krivonogova (keraamikute esindaja) vaatas ja vaagis kõrtsiruumis tehtut ning visuaalse vaatluse põhjal oli nende hinnang võistlejate loomingule järgmine: Priit Allas – preemia täpseima mahutavuse eest visuaalse vaatluse põhjal võistluspäeval; Linda Maasikas – preemia sobivaima nõu eest kõrtsis kasutamiseks; Kai Paks – loomingulisuse preemia originaalse töö eest; Anne Käis – eripreemia korrektselt viimistletud ja lõpetatud töö eest. Üllatusosavõtjadki said premeeritud: Mats Õun sai vintide tegija eripreemia ning Elle Kollom pälvis näpulohkude eripreemia.
Seejärel pakkis Kedrafesti üks peakorraldaid, idee autor ja traditsiooni elushoidja Aili Palm osalejate tehtud taiesed kilesse ning viis oma koju, et teha seal neile eelpõletus ning seejärel glasuurpõletus. Nagu Aili hiljem tunnistas, vaatab ta kodus alati tööd selle pilguga üle, et näiteks transpordi käigus või ka lihtsalt tegija inimliku eksituse tõttu esemetele tekkinud veakesed enne põletusahju rändamist korrastatud saaksid.
Kui ma oma pühapäevaste toimetuste tõttu hilinedes Uhti kõrtsi jõudsin, sõitis Aili mulle juba kõrtsiteel potikoormaga vastu. Ehkki võistluste jälgimise põnevus jäi mul sedapuhku olemata, sain siiski toredas ja silmaringi avardavas vestluses keraamikutega täiendada oma teadmisi savitööde mitmekesisusest ja selle ala murekohtadest. Väga kõnekas on Eva Krivonogova, kes ise ka Tartu rahvaülikoolis keraamikuid koolitab, väljaütlemine: keraamika on kannatlike ja vaprate inimeste ala. Kõik kõrtsilaua ümber arutlejad olid kindlalt ühte meelt – savitööd ei tohiks – eriti lastega – teha lihtsalt selleks, et kodudes oleks riiuliservadel vormituid „plönne“ (siinkohal kasutatud lapsevanemate suust pärinevat väljendit). Savi ja kogu selle vormimiseks kuluv aeg, töövahendid ja omandatud oskused on selleks liiga väärtuslikud ja väärikad.
Kedrafesti üks peaeesmärke on pottsepakedra kui töövahendi ja selle kasutamise populariseerimine. Paraku on ka Kedrafestil osalejad toimumisaastate vältel ikka ühed ja samad, seekordne kokkusaamine kujuneski toredaks erandiks. Korraldajad ise näeksid hea meelega, et osalema tuleksid või muidu oma oskuste täiendamise vastu tunneksid huvi näiteks koolide käsitööõpetajad. Samas tunnistati, et kedagi sundida ju ei saa… Pärnust festivalile tulnud Linda jagas oma kogemust, kuidas lapsed ei suudagi kahe käega korraga ja sünkroonselt töötada… Savitöö suurepärastest teraapilistest omadustest rääkisid kõik vestluskaaslased korduvalt ja veenvalt.
Vestluses osalejatega tõusis teemaks ka kogu festivali kui sellise protsess –tegijate tegutsemiskiirus võib ju olla väga erinev. Eks ole raske võrrelda ja hinnata erineva taustaga tegijaid. Mõne inimese jaoks näiteks võib savitöö olla pigem põnev ja avastamisrõõmu pakkuv hobi, samas teine teenib sellega lausa elatist – kuidas neid võrrelda? Üks töötab kiiresti ja lennukalt, teine soovib süveneda ja peensusteni perfektselt oma tööd viimistleda… Pealegi teavad keraamikud, et savi võib lõpuks kuumuses üllatusi sepitseda ja põletusahju avamine võib valmistada nii rõõmu kui ka kurvastust… Selgesõnalist öeldi välja arvamus, et kinkimiseks minevad tooted peaksid tingimusteta olema laitmatult viimistletud ja korrektselt vormitud – hea keraamik hindab kõrgelt oma tegijamainet. Teema kõlas kokku võistlusjuhendi lausega „Võistlustööd antakse meie peasponsori, Kambja vallavalitsuse käsutusse; välja arvatud peavõidutööd, mis jäävad ülevaate saamiseks Uhti kõrtsi hoiule.“.
Toredat keraamikavestlust jätkus vaat et kauemakski, kui festivalil osalejatel võistluseks oli kulunud. Pärnusse tagasisõitu ootaval Lindal jõudis vähemalt üks buss enne minema sõita, kui ta Uhtist Tartusse bussijaama jõudis – juturing oli nii hoogne ja meeleolukas, et aeg lausa lendas. Asjalikke mõtteid ja teemaarendusi jagus ja ehk tärkas ka mõni uus idee, kuidas järgmisel Kedrafestil midagi uuenduslikku kavasse võtta.
Kedrafestil tehtud ja põletused läbinud tööde lõplikud mahutavused mõõdetakse novembrikuus mardilaadal ning täpseima mõõduga nõu loojale antakse üle peapreemia. Võitja saab hõbedast kõrtsiraha ja 10 pakki savi. Lisaks antakse välja preemia võistlejale, kelle treitud tööd on kõige võrdsema mahutavusega. Mardilaada mittetoimumisel viiakse mõõtmised läbi Uhti kõrtsis.
Tänusõnad ja edusoovid tegijatele!
MAIRE HENNO
