Alguses oli vesi nagu Arktikas, aga siis läks soojaks

739
Loodi põrguoru matkarajal Viljandimaal.

Kui me kogu kooliga filmi tegime, ei osanud me uneski aimata, et saame keskkonnainvesteeringute keskuse korraldatud Mini Negavatt võistlusel II koha. Nojah, I koht oleks ju ka sobinud, aga rõõm oli ikka meiepoolne, sest II koht tõi kaasa arvestatava reisiraha. Tõsi küll, osa sõidukuludest katsime loodusringi eelarvest.

Plaanisime reisi põhjalikult, tahtsime välja jõuda mere äärde. Õpetaja Anari valis välja matkarajad, mis meile kõige paremini sobisid, sest seal oli võimalik üle korrata need tarkused, mida olime aasta jooksul õppinud, ja kindlasti lootsime ka midagi uut juurde õppida.

Planeerisime oma sõidu nii, et umbes tund aega sõitu ja poolteist kuni kaks tundi loodusrajal. Nii et neli loodusrada pluss meri! Retke aeg: 22. – 23. mai.

Koos vanemate ja kooli kokaga tegime menüü ja hankisime toiduained. Kõik see tuli korralikult pakkida. Gaasipliit matkatoidu valmistamiseks juhtus olema Jaagu perel. Telgi ja muude vajalike matkatarvete eest hoolitses iga pere ise. Tõsi, me võtsime kaasa ka oma uhiuue viikingitelgi, kuhu sai paigutada ühiseid asju.

Ilmateade ei ennustanud midagi head, kuid – ennäe! – juba laupäeva hommikul hajusid pilved ja esimesele matkarajale jõudes säras taevas päike. Olime jõudnud Loodi põrguoru matkarajale Viljandimaal.

Olime küll näinud punaseid liivakivikaldaid koduse Ahja jõe ääres. Aga siinne kõrge punane liivakivi oli tõeliselt muljetavaldav. Koopast voolas välja allikas, mille vesi meile maitses. Edasi minekuks valisime raskema raja, mis viis üle punase mäe läbi tõelise metsa, mis kubises elurikkusest: maha langenud puud risti-rästi, mille koore all kihas elu, samblavaip vaheldumisi mets-tähtheinaga, kuused ja vanad kõrged kased. Juhani isa Einar mõõtis kaskede kõrguseks vähemalt 25 meetrit. Hiljem mõisa õues mõõtsime vana tamme ümbermõõduks 4 lapse sülda ehk 4 m 22 cm.

Väikese kehakinnituse järel võtsime suuna Pärnumaale Rannametsa – Tolkuse õpperajale. Lõuna-Eesti inimestele on liivaluited kahtlemata uudiseks, kuid et nad nii kõrged on – seda ei osanud arvata. Ühe luite harjale oli püstitatud vaatetorn ja seal oli ka näha, milline liiv on peidus luidetes: valge ja peen liiv, mida saab kogeda Pärnu rannas. Muidu on luited nagu kenad piklik-ümarad mäed, mis aastasadade jooksul kattunud sammalde ja samblikega, mustikavarte ja kanarbikuga. Kuna mustikad praegu õitsevad, siis käisime ka „kommipoes“ ehk mustikaõite kallal maiustamas. Loodetavasti ei saanud me võistlejateks kumalastele, kes ka hoolega õitest magusat otsisid.

Luidete jalamilt algab Tolkuse raba. Laste meelest oli raba põnev, salapärane, ilus, ohtlik, huvitav, õõtsuv, pehme ja õpetlik paik. Õõtsikud ja älved, rabajärved ja erivärviline turbasammal ning taimed, mille nimesid õpetaja Eha retkelistele õpetas: tupp-villpea, küüvits, sookail ja õitsev rabamurakas. Kõige meeldejäävamaks osutus aga ubaleht oma küllusliku õitemerega rabajärve veeres – see selgus õhtuses juturingis lõkke ümber.

Lõunat pidasime aga Tõotusemäel – iidses ohverdamispaigas, mida loetakse Baltikumi kõrgeimaks luiteks – merepinnast 40 m. RMK lõkkekoht pakub puhkepausiks hea võimaluse ja lahkudes vaatasime hoolega üle, et meist midagi maha ei jääks.

Ja jõudsimegi sihtkohta – mere äärde! RMK Kabli infokeskuse läheduses paiknev Priivitsa lõkkekoht sai meie peatuspaigaks. 12 km pikkune Priivitsa oja algab Nigula rabast ja suubub Liivi lahte just meie laagriplatsi lähedal. Selle vesi on puhas, sest soo toimib filtrina. Seepärast saab see oja olla kudemispaigaks meriforellile ja jõesilmule. Ühte imetillukest kalamaimu õnnestus Juhani isa kaasabil ka näha. Juhani isa on kalateadlane.

Meie hulgas oli lapsi, kes enne polnud merd näinud, vaid ainult koolis õppinud või filmis näinud. Laagri ülespanek ja väike kehakinnitus – ning juba joosti mere äärde. Julgemad otsustasid ujuma minna. Kaspar kirjutas oma reisipäevikus: „Alguses oli vesi nagu Arktikas, aga siis läks soojaks.“

Ühele sisemaa lapsele, kes peamiselt ujub kas basseinis või järves, sai meres suplemine võimsaks kogemuseks, isegi veesõda sai ära peetud. Lapsevanemad vaatasid õlgu võdistades pealt, kuidas õpetaja Anari lastega meres möllas. (Nüüd, mõni aeg hiljem võib öelda, et haigeks ei jäänud keegi.)

Lapsevanemad vaatasid õlgu võdistades pealt, kuidas õpetaja Anari lastega meres möllas.

Võeti aega jalutuskäikudeks piki Liivi lahe randa. Päikeseloojangut kogunes vaatama kogu seltskond. Tüünes oranžis meres ujusid luiged. Seda elamust meenutatakse kaua.

Lõkke ääres luges õpetaja Eha kõigile soovijaile Aafrika ja Aasia rahvaste muinasjutte ning regilaulgi sobis pimenevasse öösse.

Järgmine hommik algas peenikese uduvihma, kaerahelbepudru ja asjade pakkimisega. Ees ootas veel kaks matkarada ja kodutee.

Rae järve matkarada näitas meile, kuidas männi õietolm koguneb järveveel, moodustades seal imelisi mustreid. Tore oli kõndida sarapikus ja leida metsa seest üles kaks imepärast pihlakat, kes olid oma elu sisse seadnud suure kivi peal. Nende jõudu käivad inimesedki sealt ammutamas, istudes pihlakate vahele.

Viimase sihtpunkti juures ootas meid üllatus: plaanisime minna Lilli matkarajale, kuid sattusime algul otse looduskeskusse. Selle sõbralik perenaine lubas meid sisse, kus kinnitasime keha, sest väljas parajasti sadas. Seejuures rääkis ta looduskeskuse tööst ja viis meid lina-aita, kus uudistasime ehtsaid lina töötlemise tööriistu. Nägime ka pikas peenras tärganud linataimi. Tänasime lahket perenaist ja asusime avastama üle 150 aasta vanust tamme- ja pärnaalleed. Metsahärra oli mõlemad istutanud – ühe endale ja teise oma prouale jalutamiseks ja mõtisklemiseks.

Meie aga leidsime üles suure rändrahnu, kuhu ronimine nõudis veidi rabelemist, kuid juba üleval olles võis end tunda kivikuningana.

Kodutee möödus paljudel silmapilguna, sest uni võttis võimust.

Uuel nädalal vaatasime pilte, tuletasime meelde koha- ja taimenimesid ning panime nähtu ja kogetu vihikusse kirja.

Oleme väga tänulikud meie bussijuhile Meelis Udsole, kes kannatlikult ja asjatundlikult meiega läbi seikluste „seilas“, meie kooli kogukonnale kaasalöömise eest, vallavalitsusele loodusringi toetamise eest ja KIK-ile reisiraha eest. Aga peamine tänu ikka kogu reisi põhjustajatele ehk meie kooli tublidele filmitegijatele.

EHA JAKOBSON,
Unipiha algkooli direktor

 

Vaata ka: https://www.negavatt.ee/mini 

Kino maale
EelmineKammeri kool – koht päikese all
JärgmineKoolilaulukonkursi esikoht tuli Ülenurme!