Kultuuriminister Anneli Ott tunnistas kultuurimälestisteks Kagu-Eestis ajaloolise loodusliku pühapaigana 14 maa-ala, kus asuvad ristipuud ja -metsad.
„Ristimetsad on osa Lõuna-Eesti matusekombestikust ja vaimsest kultuuripärandist. Kagu-Eesti ristimetsad on ainsad, mis on säilinud kunagi palju laiemalt levinud traditsioonist teha matuste käigus teel kodust surnuaeda tee kõrval kasvavale puule rist,“ ütles kultuuriminister Anneli Ott. „Selleks, et see traditsioon saaks jätkuda, on vaja ristipuid ja -metsi kaitsta,“ lisas minister.
Põlva maakonnas võetakse kultuurimälestistena kaitse alla kaheksa ajaloolist looduslikku pühapaika. Nüüdsest on riigi kaitse all Sabõrna ja Asovariku ristipuud ning Hinovariku, Loko, Erastvere, Aarna, Jõksi ja Krõnstali ristimetsad. Võru maakonnas tunnustatakse ajalooliste looduslike pühapaikadena Tõrvapalo, Piirivariku, Tinnipalu ja Sarupalu ristimetsa, kusjuures viimane asub osaliselt ka Valga maakonnas. Lisaks saavad Valga maakonnas veel ajaloolise loodusliku pühapaiga staatuse Taheva ristipuud ja Tartu maakonnas võetakse kaitse alla Kambja ristimets. Kõik need objektid asuvad riigimaal, mille valdaja on riigimetsa majandamise keskus ja vähesel määral ulatuvad mälestised ka transpordimaale, mis on transpordiameti valduses.
Ristilõikamise komme ulatub tagasi vähemalt 17. sajandisse ja see on järjepidev traditsioon, mis on sajandeid katkematult kestnud. Varasemalt oli see levinud ka naabermaades Soomes ja Lätis ning Eestis laiemalt. Veel 20. sajandi esimesel poolel tehti puudele riste näiteks ka Saaremaal ja Viljandimaal. Tänapäeval on selline traditsioon praktiliselt välja surnud, välja arvatud Kagu-Eestis, kus see on siiani matusekombestiku osa. Selle tulemusena on tekkinud teede äärde ristipuud ja -metsad, kus iga rist on seotud konkreetse matusega.
Ristipuud ja -metsad pole olulised mitte ainult matuste ajal, vaid need on tavapärasest erinevad kohad, kus surnut meenutatakse ja mälestatakse ka hiljem. Lisaks võivad ristimetsad seonduda muu rahvapärimusega, mis kirjeldavad üleloomulikke juhtumeid, tõrjemaagilisi toiminguid jm. Ristipuid on nimetatud ka pühadeks puudeks ja nende maha lõikamist on traditsiooniliselt taunitud.
Riikliku kaitseta ohustavad ristimetsi raie- ja teetööd. Lisaks võivad ristimetsad jääda kõrval paiknevate lageraiete tõttu tuultele avatuks ja tuulemurru ohtu sattuda. Seepärast ümbritseb kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolisi looduslikke pühapaiku üldjuhul 50 meetri laiune kaitsevöönd.
Kunagistest sadadest ristimetsadest on kas täielikult või osaliselt säilinud umbes 25 ristimetsa. Kultuurimälestiseks tunnistamine tagab ristipuude ja -metsade säilimise, mis võimaldab ristilõikamise traditsiooni jätkumist. Vastupidises olukorras, näiteks kui matuste käigus pole sobilikku kohta risti tegemiseks, sureb see unikaalne traditsioon paratamatult välja.
Toimetas Heigo Mägi
