Tartumaa Kuldne Tammeoks on maakonna teenetemärk inimestele, kes on pikka aega aidanud kaasa Tartumaa arengule, sealse elukeskkonna kvaliteedile ja inimeste heaolule.
Selline on maakonna kõrgeima aumärgi ametlik lühitutvustus. Sädeinimesed, kes selle tunnustuse vääriliseks hinnatud, on igaüks kindlasti sedavõrd tuumakad, et kirjutada võiks neist vähemalt ühe koguka raamatu.
Tänavu on taas meie valla rahval põhjust selle kandiga tihedalt seotud autasustatu üle rõõmu tunda – üks kolmest tunnustatust on kauaaegne dirigent ja muusikaõpetaja Kalev Lindal, kes päris pikalt Ülenurmes elanud ja tegutsenud.
Oma elukäigust on Kalev ise pajatanud: „Olen sündinud Tartus, ema Helgi on pärit Põlvast. Vanaisa oli kõva pillimees ja meistrimees – äge taat. Ema oli meil superaktiivne ja jõudis tegelda kõigega. Isa õpetas mulle akordionimängu. Tema Hohner-pill on minu käes praegu nagu reliikvia. Olin vast 4-5-aastane, kui sain esimese päris oma, 32 bassiga akordioni. Uhke oli koos isaga pilli mängida. Kooli ajal akordioni-tundides käimine oli tore, ainult heliredelite mängimine oli igavene nuhtlus – mulle meeldis ikka rohkem lugusid mängida ja esineda. Vend Ramon näitas ette kitarri duurid, nii õppisin kitarrimängu ja tegime koolivendadega koguni oma bändi, mille liikmeteks olid teiste hulgas Jaan Elgula ja Peep Puis. Omaaegses Tartu naha- ja jalatsikombinaadi klubis bändi tehes leidsin pilliruumist saksofoni. Hakkasin proovima ja varsti sain heliredeli kätte.“
1980. aastal, lõpetanud kevadel Tartu 5. keskkooli geograafia-bioloogia eriklassi, astus Kalev Lindal Tallinna riiklikku konservatooriumi, mille lõpetas 1985. aastal muusikaõpetaja-koorijuhina. Kalev meenutab: „Pärast keskkooli lõpetamist tuli paljudele üllatusena, et võtsin sihiku konservatooriumile. Esimene päris-klaveri-tund tuli minu jaoks alles kõrgkoolis, sinnamaani olin ise otsinud, avastanud ja improviseerinud. Konservatooriumi ajal sai käidud palju malevas ja tegutsetud erinevates kollektiivides, nii koorides kui bändides, korraldatud igasuguseid üritusi ja ettevõtmisi.
Lõpetasin konservatooriumi 1985. aastal Venno Laulu dirigeerimisklassis ja mind suunati tööle Ülenurme keskkooli. Toona kehtis seadus, et kõrgema pedagoogilise haridusega maakooli õpetajaid Nõukogude armeesse ei kutsuta. Õpetasin esimese klassi mudilasi, pioneeriealisi mürsikuid ja keskkooliõpilasi. Asutasime poistekoori ja puhkpilliorkestri, katsetasime tantsubändi ja vanamuusikaansambliga, utsitatud sai soliste, duette ja ansambleid, arendatud koolikoorilaulu.“
1989. aastal alustas tegevust Ülenurme muusikakool ja Kalevist sai ka selle kooli õpetaja ning samuti oli ta selle kooli bigbändi dirigent. Samal aastal sai temast ka Tartu õpetajate seminaris dirigeerimise õpetaja.
Koorimuusika on Kalevit saatnud valdava osa tema elust ja lauljad ütlevad tema kohta ikka, et Kalev paneb kõik laulma ja tema kooris laulavad aldid sopranit ja bassid tenorit, kui Kalev dirigendina seda soovib. Kooride nimistu, mida ta asutanud või juhatanud, on pikk ja ulatub lausa üle Euroopa. Ta on asutanud Tartu noorte meeste meeskoori ja olnud selle dirigent, samuti korp! Sakala meeskoori dirigent. Ta on töötanud mitmete noortekooridega, sh olnud RAMi poistekoori abidirigent, Tartu ülikooli kammerkoori dirigent, olnud üldjuhiks IX koolinoorte laulupeol, Eesti meestelaulu seltsi laulupidudel ja paljudel regionaalsetel laulupidudel. Kaleviga seotud koore on pikkade loominguaastet jooksul koguneud arvukalt: Pagana koor, Ülenurme segakoor, Priiuse naiskoor, Lõuna-Eesti politseiprefektuuri segakoor, Kanepi segakoor, värvikas ja omalaadne Motomeeste koor. Suisa rahvusvaheline lauluseltskond on Euroopa Eestlaste Koor, mille dirigent on Kalev olnud algusest peale, kui see 2007. aastal Sangastes loodi. Selle koori president on omal ajal Ülenurmes õpetajana töötanud Mare Rahkema.
Mõõta pole selliseid hinnanguid muidugi võimalik, aga julgeks siinkohal arvata, et kõige rohkem ja kõige kauem seostatakse Kalev Lindali nime Haaslava meeskooriga, mille omaaegne koorivanem Ülo Annamaa on kunagi arvamust avaldanud, et meeste arvates peab ka Kalev ise seda kollektiivi oma kroonijuveeliks. Aksel Rüütli asutatud ja Sillaotsa kooli direktori Johannes Loosti taasasutatud kooriga on Kalev seotud 1988. aastast. Johannes Loost on meenutanud: „Ega Kalev meie juurde just jooksujalu tulnud, oma pool aastat läks tal mõtlemiseks. … Aga lõpliku jah-sõna ütles ta koorile 1988. aasta suvel Ülenurmes põllumajandusmuuseumis ühel näitusel. See oli koori jaoks üks väga tähtis ja tark otsus.“
Kalev ise iseloomustab koori: „Haaslava meeskoor on minu jaoks üks iselaadne nähtus. Koori väärtushinnangute kujundamisel on raske ülehinnata Loosti Juku poolt loodud aluspõhja. Sõbralik, üksmeelne ja tuumakas – särava auraga kollektiiv, ometigi on iga laulja omaette huvitav isiksus. Oleme küllaltki universaalne koor ja mulle tundub, et suudan hinnata koori võimeid objektiivselt. Nii ei teki suuri sisemisi vastuolusid tegelike võimete ja ettekujutuste vahel. Kui kooril on tasakaal nii kunstilises, emotsionaalses kui ka seltskondliku elu mõttes, on oma pundiga hea olla. Ja kui on hea olla, siis paistab see ka teistele välja.“
Meeskoori juures on Kalevi omaaegsel algatusel ja siiani kestval õhutusel tegutsemas ka kontsertkollektiiv – topeltkvartett Väike Punt, kes lausa lugematutel pidudel meeleolu loonud ja südameid võitnud. See on ühiste lauluaastate jooksul justkui kokku sulandunud ja muusikaliselt mõnusasti kokku kõlav, samas head peotuju kujundav sõpruskond, kellele publik õhinal rohke aplausiga tänu ja tunnustust jagab.
Kindlasti on Kalevil suur teene selles, et Eestimaal meestelaulu traditsioon ikka alles püsiks. Heaks tõestuseks sellele on üks väheseid täies elujõus meeskoore – Haaslava meeskoor oma neljakümne laulumehega.
Haaslava meeskoori ja tema dirigentide korraldada on pikki aastaid olnud Kurepalu laululaval toimuvad meestelaulupäevad, mis said alguse juba 1935. aastal. Esimesel peol olid toona Aksel Rüütliga traditsiooni algatamas veel Miina Härma, Eduard Tubin ja teised Eesti kultuuriloo suurkujud. Seega on meie kandi meeslauljatele ja koorijuhtidele hoida ja edendada antud väga väärtuslik kultuuriülesanne, meestelaulupäeva traditsioon kestab tänini.
* * *
Lindalite pere elas Ülenurmes, tütred Anni ja Eeva said siin päris varakult koorilaulust osa. Kalev meenutab: „Mu tütred, tollal 3- ja 5-aastane, käisid ikka „issi töö juures“ kaasas, ja said nemadki oma haigusnakkuse – kodus ja lasteaias löödi meeskoori laulusid suure häälega, teiste seas „Täna öösel naudin elu!““ Eeva, kes nüüd kannab perenime Talsi ja pakub koos ansambliga Curly Strings rahvale mõnusaid muusikaelamusi nii kodumail kui ka sellest üsna kaugel, on sama lapsepõlvemälestust ka ise muhedasti oma kontsertidel meenutanud ning isa ja ema muusikalembust, samuti oma viiuliõpetaja Tiiu Fischi pühendumust tänusõnadega tunnustanud.
Vanem tütar Anni on edukas filmikunstnik, tema kujundajatööd võib nautida näiteks „Klassikokkutuleku“ filme vaadates. Anni ja Eeva laulsid Ülenurme koolis koos eakaaslastega vist üle agade kestva kuulsusega ansamblis, mida lapsed ise Briti ansambliks kutsusid. Uhke nimega muusikaseltskonnas, mida juhendas muusikaõpetaja Britt Laats, laulis ka Mari Pokinen-Jürjens ja see oli üldse üks õnnestunud ja heakõlaline kooslus, kes pakkus toredat muusikaelamust oma kooliajal ja kust, nagu nüüd on selgunud, sirgus mitmeid võimekaid ja tunnustatud muusikuid.
Sellest õppeaastast on Ülenurme koolirahval jällegi põhjust oma muusikaõpetajate pere suurenemise üle rõõmustada. Dirigent Kalev Lindal on oma hoole alla võtnud noormehed – nagu ta ise väljendub – kohe alates nende häälemurdest. Eesmärgiks on luua uus Noorte Meeste Koor. „Ja et elu oleks ikka võrdõiguslikult tasakaalus,“ ütleb Kalev muheledes, „sai asutatud ja alustas tööd ka Ülenurme gümnaasiumi neidudekoor.“
Siinkohal võiks nüüd põigata koroona-teemale ja sellega seotud takistustele, aga las ta praegu jääda. Dirigent ja usutavasti ka tema õpilased ning kõik see suur koorilaulupere on entusiastlikult ootusärevil – millal jälle koos musitseerima ja omavahel silmast silma suhtlema saaks hakata!
Kuldse ja kõrge tunnustuse üle, tunnistas Kalev, oli ta väga-väga üllatunud, sügavalt tänulik ja rõõmus. „Ükskord me laulame jälle!“ ütleb ta lootusrikkalt ning ootab innukalt aega, mil taas kogu elukorraldus normaalselt laabuma hakkab.
Soovime karismaatilisele dirigendile palju õnne ja jätkuvalt tarmukat tegutsemist südamele armsas muusikamaailmas!
MAIRE HENNO
