Veebruarikuu on alati teguderohke olnud, nii ka seekord. Alustan sellest, et tegime toreda pildi „Lumest lumele“ kampaania raames. Seekord võtsime kasutusele oma lillad karud, kes meil iga nädal tegevustes osalevad. Lastele on karud armsaks saanud ja vanemate abiga on mõmmidele ka armsad riided selga saanud. Karud said pildi tarbeks lumele seatud selliselt, et moodustus number 112.
Tähelepanu pöörasime ka sõbrapäevale. Rääkisime sõprusest ja tegime sõbrapäevaks lasteaia koolirühmale „Kass Arturi“ kooki. Koogi meisterdamine oli vahva katsumus. Kuidas teha kommid lahti nii, et need otseteed suhu ei läheks? 2-3-aastased Oravakesed said sellega ideaalselt hakkama. Tegemist oli nagu tõeliste kokkadega, kes kiirel tööajal toimetasid.
Me ei ole ära unustanud ka Eesti Vabariigi tähtsat päeva. Sel puhul tegime ühise suure töö, millele eelnes arutelu Eestist ja Pikast Hermannist. Töö peategelaseks saigi Pikk Hermann. Lapsed said oma näpukesi tugevaks treenida ajalehte rebides ja pärast tükikesi paika kleepides täpsust harjutada. Töö sai imeilus ja kindlasti sai Pikk Hermann nüüd tükk tüki haaval selgeks!
Pika Hermanni meisterdust ehib ka luuletus Oravakestest.
Kimbuke rukkililli
Tean üht ruumi sooja ja head.
Mõtle, mõtle, ma usun, et tead.
Seal sees on kambake tupsusi,
Just kui rukkilille nupsusi.
Neliteist lille sinna kimpu mahub,
üksteise kõrval säilitades rahu.
Alati koos nad mängivad
ja lasteaia hoovi peal hängivad.
Need lilled on kaunimast kaunimad
ja kõige kallimast kallimad.
Luuleread ütlevad soravalt,
et nende lillede nimi on Oravad.
MARGIT SALUOTSA,
Kambja lasteaia Mesimumm juhtivõpetaja