„Viie aasta eest kolisin maale, ja taevake, kus hakkas imeasju juhtuma!” – nõnda kuulutab trükisooja raamatu „Imelood” tagakaanel kirjanik Aidi Vallik, kelle kodutee kulgeb nüüd Kambja valla maaliliste mäeküngaste vahel. „Oli, nagu elaksin korraga keset muinasjutte ja naljakaid seiklusi.”
„Imelood” on Aidi Valliku viies lasteluulekogu. Pilku paitava palgega trükise tagakaanel avaldatud tutvustava teksti lõpetab luuletaja salapära ja põnevust õhutava lausega: „Sellest raamatust leiadki 29 imelugu kõigest sellest, mis minuga maal elades on aset leidnud … vähemalt minu ettekujutuses.”
Sotsiaalmeedias tehtud postituses kergitab Aidi Vallik veidi hoogsamalt saladuskatet ja annab teada, et raamatusse nopitud luulelugude jooksul jõuab ta juustuauku kinni jääda, saba taha kasvatada, lume ära süüa, jäälilled õitsema ajada, kakukese seljas ringi sõita, terve metsa maha langetada, päkapikud orjastada, lehed puu otsa tagasi puhuda, vokiga taevasse lennata, konna kosjad tagasi lükata ja veel palju muud korda saata.
Luulelugude loomine on olnud juba aastaid Aidi Vallikule hingelähedane eneseväljendusviis. „Ma pole ikka oma värssjutustuste vaimustusest üle saanud,” märgib kirjanik ühes teises veebisõnumis, „sellepärast on ka „imelood” just sellised ning räägivad minu imelistest ja muinasjutulistest juhtumistest maal. Mis siis, et „suurem osa” neist on, hm-hm, ikkagi välja mõeldud. Kui miski on välja mõeldud, ei pea ju ilmtingimata tähendama, et need pole juhtunud päriselt? Mingis maailmas, näiteks unenäos või muinasjuttude ilmas? Kus tegutseb sihuke veider paks tädi, kellega muudkui juhtub.”
Peategelane omaenda raamatus
Aidi Valliku raamat „Imelood”, mis sai kaante vahele jõudmiseks tuge ka Kultuurkapitalilt, on eesti lastekirjanduses mõneti erandlik ja teistmoodi teos, sest selles seab kirjanik vähimagi looritamiseta iseennast peategelaseks. „Koomiliseks peategelaseks seejuures,” rõhutab vahva luuletaja oma loomingulist vallatust kommenteerides.
Luulelise uudisteose ettevalmistamisel oli harukordses olukorras ka illustreerija, kes pidi silmatorkavalt tegusale ja meeleoluküllasele tegelaskujule andma just selle inimese näo, kes tegelikus elus on talle igati tuttav, tuntud ja turvaline kaaslane – tema oma … abikaasa. Ott Vallikule selline äge väljakutse avanes ning leidliku illustraatorina suutis ta oma loometuhinas olla nii julgelt lustlik kui elegantselt naljatlev. „Kes muu mind paremini joonistada oskaks!” tunnustab Aidi Vallik ühes veebikomplimendis oma abikaasa kunstnikukätt ja -silma.
„Imelugude” väljaandmisega seonduvasse lisab veidi vürtsi ka asjaolu, et raamatu tarvis tegi Ott Vallik kõnealustele viguriga luulelugudele juba teise variandi illustratsioone – esimesed, teostuselt ajalehepärasemad valmisid kunstnikul siis, kui abikaasa värssjutustused mõne aja eest laupäeviti riburada Lääne Elu veergudele jõudsid.
Autogramm kirjastavalt kirjanikult
Tujutõstvalt sümpaatse kaanepildiga „Imelood” jõudis lugejarahva kätte oktoobris. „Loodan, et see pakub lõbu nii lastele kui nende vanematele,” kirjutab autor veebisõnumis. „Kui sihtgrupist veel täpsemalt rääkida, siis ma kujutan ette, et kõige paremini passivad need luulelood umbes kümneaastastele lastele, sest sõnavara neis on tegelikult üsna keeruline ja paljude tekstide puhul on hea midagi enne muinasjuttudest ja muistenditest teada ka.”
Teisal jagab Aidi Vallik oma veebisõpradele arvamust, et tema uudisteos on kogupereraamat, sest itsitada saavad nii lapsed kui lapsevanemad – võimalik, et nood viimased isegi rohkem.
Uhiuue värssjutustuste kogu tiitellehel on väljaandmiskohana esile toodud Waddi – perekond Valliku kodutalu. Selle pererahvale on kirjastamise korraldamine tuttav tegevus juba varasemast ajast ning MTÜ Lugu-Loo vahendamisel on ilmunud omajagu raamatuid. Kui (raamatu)poodides küsitakse kogumiku „Imelood” eest 13-14 eurot, siis kirjastaja Aidi Vallik on jätnud veebi info, et temalt otse ostes maksab raamat 8 €, posti teel saates 11 €. Kui teha otseost kirjastavalt kirjanikult, võib soovi korral paluda ka autogrammiga eksemplari – olgu siis enda tarvis või kellelegi kinkimiseks.
Loomeköögis elu keeb
Tänavuse aasta teine pool on kujunenud Aidi Valliku loomepõllul rõõmustavalt saagirohkeks. Kui „imelugude” kogumikus avaldatu oli väga fantaasiaküllane, kuid tegelikke asjaolusid või ajendeid varju jättev peegeldus kirjaniku maaeluaastate juhtumustest Kambja kandis, siis teine temalt ilmunud kodukandiraamat tallab tõsieluradu ja viib lugeja Haapsallu. „Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi,” tutvustab Aidi Vallik kirjastuse Petrone Print vahendusel ilmunud raamatut „Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn”.
„Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus.”
Novembris läks Aidi Valliku ja kunstnik Lumemari sujuva koostöö viljana trükikotta imeilus lasteluulekogu „Unelauluraamat”. Pealkirja „Meie tänavas” alla koondas luuletaja veel ühe portsu lastevärsse ja palus kunstnikust abikaasal loometööle asuda.
Aidi Valliku loomeköögis elu keeb ja uued palad jõuavad huviliste lugemislauale. Kambja kandi vahva kirjanik ei pane lugemishuvilisi dieedile ega jäta neid nälga.
Jätku meie kõigi lugemisisule!
TOIVO ÄRTIS
