Lõppenud suvi oli täiesti kodumaine – oli päikest, äikest, tuult ja tormigi. Kaugemale reisida ei saanud, aga seda enam avastati koduriiki ja lähinaabreid. Kultuurielu vallas oli kevadest saati justkui pausile pandud – pilt oli olemas, aga ei liigutanud sugugi. Laulu-tantsugrupid koos ei käinud, sest ei tohtinud ning ega otsest motivatsioonigi polnud, sest kogunemisi-esinemisi eespool ei tundunud tulevat.
Mõni lubadus siiski tekitas elevust. Augustis oli lubatud Elvas elamusfestivali ja enne seda justkui peaproovina sisukat päeva Tartus autovabaduse puiesteel. Viimane tundus kohe eriti tore: terve päev Emajõelinnas ennast ja oma valda huvilistele näidata-tutvustada, lauad-toolid kõik priilt kasutada ja platsimaksugi ei küsita! Kordamööda pidid kõik vallad ühel nädalavahetusel ennast mõnusasti esitleda saama, Kambja oli selles nimekirjas viimane.
Tagasilöögid siiski tasapisi tekkisid – lubatud laudu ei pidanud volilt võtta olema; paviljonidesse ilma eest pakku majutati vaid need, kes elektrit vajasid. Ülenurme käsitööseltsi rahvas on aegade jooksul arvestataval hulgal laadakogemusi hankinud ja need pisiasjad meid loomulikult verest välja ei löönud. Ei ehmatanud seegi, kui jõudis info, et huvilistele tuleb miskit käsitöist õpetada – no küllap õpetame siis! Hiiobisõnum saabus aga üsna vahetult enne puiesteepäeva – telk, ilma milleta meie heitlikus suves pole arukas käsitööd näitama-turustama minna, pidi olema korralik, puhas ning beeži või valget värvi… Meie vastne päikesekollane ja tõhusalt toeka raamiga telk, mille kohaliku omaalgatuse programmi tänuväärsel toel aasta tagasi suurel laulupeol meie käsitöö turvaliseks tutvustamiseks soetasime, ei kvalifitseerunud… Raske südamega olime sunnitud heast võimalusest ära ütlema. Ja nagu selgus, koos meiega suurem enamus vallakaaslasi-ettevõtjaid selsamal põhjusel, et polnud õige värviga telki… Tulemata jäid OÜ Schefferwood, Raimond Käsi, Haava kõrts… Meie vallale oli eraldatud üks paviljon ja sellesse paigutusid Armariin ja Emerinto, kes mõlemad tegid õpituba ja vajasid selleks elektrit. Kaspri talu platseerus ilma telgita ja uhkes üksinduses parki. Oleks meil kõigil õiget värvi varjualune olnud, poleks Kaspri talu nii kurvalt üksinda seal murul pidanud igavlema. Tänavale polnud varjualuseid, päevavarje, telke paigutada lubatud.
Oleks-poleks…
Kummastavana tundus muidugi teadasaamine, et varem olid korraldajad vallaesinduste suhtes märksa liberaalsemad olnud. Näiteks olid lubatud nii rohelised kui oranžid kui mustadki telgid. Aga vaieldamatult tuleb ühtne kujundus tõesti igale suurüritusele kasuks ja eks esmakordse suure ettevõtmise jooksul ju kogemusi koguti ja vigadest õpiti.
20. augustil oli Ülenurme, Tõrvandi ja Soinaste küla ning selle ümbrus valmis kogukonnapäevaks. Kahjuks tuli karm otsus, et sedapuhku ei võeta riski vallaelanike tervist ohtu seada… Tähendab – jääb tulevikku see ühispiduplaan!
22. augusti hommikul oli Ülenurme käsitööselts ja kõik teised Kambja kultuurikeskuse juhataja ja meie valla ühisprojekti koordinaatori Saidi Tammeoru juures registreerunud üksused Verevi järve kaldal elamusfestivaliks valmistumas. Ehkki paljudes ilmakanalites alles õhtuks lubatud vihm jõudis kohale kohe hommikul ja jäi kontvõõraks õhtuni, tuli sellest lõppkokkuvõttes ikkagi väga sõbralik ja tore päev.
Kambja vald oli esindatud päris mitmekesiselt. OÜ Lõunalaud ehk Haava kõrts andis kohalolijaile võimaluse kõhu mõnusasti täis süüa ja pakkus ka imemaitsvat jäätist, OÜ Emerinto ehk torditegemiseks tarviliku pakkujad andsid n.ö tordiabi, Raimond Käsi letil leidus toredaid puitesemeid ja Margo Käsi pakkus omavalmistatud purgisalateid, Kaspri talu varustas huvilisi mee ja villaste toodetega, Kristiina Kärkkanen erineva looduskosmeetikaga, Kambja kultuurikeskus müütas teatripileteid, reklaamis oma maja üritusi ja jagas tasuta õunu, Ülenurme käsitööselts oli väljas oma vaipade, ehete, heegeldatud ja vilditud sallide ning mänguasjadega.
Kultuuriprogrammiski oli meie vallast esindaja olemas – MTÜ Õnnemaa tantsustuudio Neptune.
Soojas kestvas seenevihmas kulges kogu elamuspäeva jooksul telkide vahel kahesuunaline osalejateoja. Hoolimata märjast ilmast kusagil lauldi ja tantsiti, ninasse kandusid hõrgud toidulõhnad ja iga natukese aja tagant kostus siit-sealt mõne taaskohtumise puhuseid rõõmurõkatusi. Isegi natuke naljakas oli – tavaliselt teeb vihmane ilm inimesed pahuraks ja tõrjuvaks, aga Männilinnas oli sedapuhku küll isegi vihmaelamus tore.
Suvelõpuürituste päralt oli käsitööseltsi rahval septembrikuu esimene nädalavahetus. Kõigepealt pidu lausa koduõues – traditsiooniline sügisnäitus Eesti Põllumajandusmuuseumis 5. septembril ning soojalt kodune külaskäik Laeva kultuurimaja kutsel nende laadatrallile „Vanavanematele mõeldes“. Vastutulelik ja ladus korraldus ning rohkesti rõõmsaid kohtumisi sisaldavad päevad panid meie tagasihoidlikule laadasuvele südamliku punkti. Parim elamus ongi ju mõnus suhtlemine ja sealhulgas oma parimate tegude tutvustamine, müüginumbrid on seejuures pigem kulusid katvaks boonuseks.
Uute elamusteni uutes tingimustes uutel toredatel suvedel!
MAIRE HENNO
