Elu on taas justkui ärganud, vahepealne vaikelu taandunud ja igapäevarutiin hiljukesi tavapärastesse rööbastesse asetumas. Lasteaiapeod on peetud, koolid lõpetatud. Ettevaatlikumalt kui varasematel aastatel, aga meie valla lapsed pole õnneks väljateenitud pidulikust koolile ja kaaslastele lehvitamise päevast ilma jäänud.
Aprillis oli uhke tunne leida uudistest teade, et Kambja valla elanikud on vabariigis peaaegu et kõige kohusetundlikumad koduspüsijad. Kolm kuud võis meist paljudele olla omajagu keeruline ja hirmutekitav. Samas on hakkamasaamine tõestus sellest, kui tugevad ja tegusad meie inimesed ikkagi on. Lohutuslause „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!“ on jällegi tõestuse saanud.
Eks olnud sellel ajal omad head ja vead, aga usutavasti oli meil seetõttu rohkem aega märgata me ümber toimuvat. Viimaste kuude jooksul on jäänud paljudel tavapärasest rohkem mahti ka koduümbruse loodust jälgida.
Ühel päeval hakkas sotsiaalmeediast lõbusasti silma Ülenurme gümnaasiumi direktori Olev Saluveeri postitus. Pildil oli pisut sorakil moega kena pruuni-kollasetriipu linnuke ja juures tekst „Kägu kukkus terrassile ja munes muna“. Missugune tore sõnademäng, mõtlesin. Sedamaid tekkis huvi teada saada, mis seal ikkagi tegelikult juhtus. Ja kägu ise tundus ka kahtlane – selline kollane siis…
Seda käo kukkumismomenti paraku keegi näinud polnudki – kõik toimetasid kevadisi kodutegemisi. Pärast meenus pererahvale, et õues pesitsevad linavästrikud olid olnud tavatult ärevil ja lausa kurjad. Küllap oli ornitoloogiline draama selleks ajaks juba pihta hakanud – ilmselt oli munavaevas kägu mustvalgete pisilindude pesa sihtinud, et oma muna nende hoolde sokutada. Etteruttavalt öeldes oleks käo õnnestumine olnud linavästrikulastele traagiline – kasvult kangem käopoeg loopinuks nad hiljem halastamatult üle pesaserva ja kugistanuks vanalindude toodud toidupalasid uhkes üksinduses. Looduse reeglid….
Aga seekord nõnda ei läinud – mingil ajahetkel patsatanud kaunisuleline kukkuja terrassile ja jäänud sinna oimetuna kõhutama. Oli see nüüd toimekate linavästrike mõjutusel või põrkas kukulind lihtsalt tähelepanematusest millegi vastu – mine võta kinni. Aga terrassil ta pererahva ehmatuseks lesis ja lasi ennast päris lähedalt pildistada. Ära ei lennanud, ehkki elumärke ilmutas. Kukulind jäeti lõpuks üsna rahule, peremees oli sealsamas kõrval laudu saaginud ja muid tegemisi toimetanud, kägu kõhutanud aga edasi.
Mingil ajahetkel oli aga terrass järsku linnutühi, ainult tillukene hele muna oli laudpõrandal justkui tõestuseks, et üks muneja on seal hiljaaegu olnud…
Hiljem võeti loomulikult uurida, mis linnuga üldse tegu – kägu esialgu arvata ei osatudki, sest seda metsalindu teatakse ju hallisulelisena. FB-kommentaarides oli keegi siiski käoemanda ära määranud ja kukkuja arvatud olevat üsna erilise isendi – tiigerkäo. Diplomeeritud ornitoloogide arvamus kõige selle kohta paraku veel puudub, aga hea meel on, et selline isevärki tegelane ikka oma tiibade toel edasi kulgeda jaksas ja et tema munavaevast veel muhe lugugi sündis. Kägude kommetega on muidugi suur Looja ise asjalood paika pannud ja meil pole sealjuures enam ümber korraldada midagi – kukulinnud sokutavad ka tulevikus oma munad ja pojad ikka kellegi teise kantseldada.
Külitse elanikud on elevil oma suliskõrvulise asuka pärast. Kõrvukräts on Ojasoo tänavas ühe koduõe endale elupaigaks valinud ja küllap tekitab sealsete näriliste hulgas oma eksistentsiga hirmu ja kaost. Hakist suurem peaaegu meetrise tiibade siruulatusega pruunikaskollane lind on toredate sulgedest kõrvadega, mida rahulikus olekus pole nähagi. Suured justkui läbinägelikud oranžpunased silmad paeluvad linnuga kohtumisel kindlasti pilku – no on toreda näoga kena lind! Kuuldavasti on sealsed elanikud oma kaklaste üle päris uhked, sest öeldud on, et need linnud pidada lausa õnne tooma. Ehkki magada nende jutukas naabrus väga ei lasegi – hämarduvas öös toidavad vanalinnud kolme õgardikesest poega, kes häälekalt oma vanematelt aina uusi palukesi nõuavad. Hommikuhahetuses saavad väikeste kakukeste pugud täis ja siis minnakse lõpuks magama…
Ülenurmes Luha-Metsaääre elurajooniski oli üks rätsupere endile kodu rajanud. Toimetaja palvel püüdis üks elanik sealgi kakukesi pildile saada, istus õhtuhämaruses tunnikese võsas sääskede seltsis – aga kakukest ei tulnudki. Ehkki eelmisel õhtul oli neid aias olnud suisa kaks. Kakud olid nende aias lehise otsas kisamas käinud ja siis juba olidki kakulapsed korraga piisavalt suured, õppisid lendama – ja läinud nad olidki…
Interneti andmetel on rätsu asulasse elama sättimine täiesti ootuspärane. „Kõrvukräts on kultuurmaastiku lind, kes pesitseb põldudevahelistes metsatukkades, taluparkides ja kõrgetes kuusehekkides, sageli ka aedlinnades ja linnaparkides. Kõrvukräts on avaspesitseja, kes kasutab vanu vareslaste ja oravate pesi.“
Toimetuseruumiski kuuldub kevaditi siutsumist – pisilinnud on kuskile ventilatsioonitorudesse juba aastaid oma kodukese rajanud. Vanalinnud püsivad pesitsusajal üsna vakka, aga ilmselt siis, kui väikesed sulepallid munast koorunud, on sidinat rohkem. Elevust tekitas suleliste pesast väljalend siis, kui ruumi avaneval torustikul veel võresid ees polnud – mäletame kevadet, mil esmasest maailmanägemisest ärevil sulekerasid oli järsku tuba täis ja ikka koos kõige sinna juurde kuuluvaga – sulepuru… ja need teised elunähtused.
Minu häälekaks vestluspartneriks on ka sel kevadel koduõues iga päev olnud rohkem või vähem kohevil varblane, vahel on neid koguni kaks. Elutsevad me maja katuseharjal – sealt nad harjalaua vahelt väljuvad ja sinna tagasi vupsavad. Ilmselt elutseb neid seal juba kesteab mitmes sugupõlv – väga mitmeid kevadeid mäletame just varblaselaululistena. Ükskõik missugust maja ustest ka liigutasid, kohe oli uulitsapoiss katuseräästal kurjustamas.
Ühel varakevadisemal päeval oli see keksija mu peale vist kohe eriliselt vihane. Istusin terrassil värske ajalehe ja hommikukohvitassiga, kui linnutiibade vurin üsna lähedalt mu kõrvast mööda käis ja miski pudi lauale võileivataldriku kõrvale pudenes. Suleline isehakanud allüüriline oli mind kuivanud kõrre- ja varrejuppidega loopida võtnud!
Üks lugu veel eelmisest aastast. Kui seda poleks rääkinud mu oma laps, siis ehk ei soostuks uskumagi… Vorbusel juhtus see, endise Tähtvere valla maadel, mis nüüd kõik on paberite järgi Tartu linn… Metsa ja võsa ümberringi üksjagu, mais kasvab mühinal teeäärtes, sõnnikukärudega traktorid kiirustavad põldudele ja lehmad söövad karjamaal – selline linn siis…
Aga looduslugu selline, et ühel õhtupoolsemal ajal jalutanud nende aiast läbi uhke ilves. Kõrgejalgne kaslane kõndinud väärikalt ja ümber vaatamata oma teed, klähviv rebane teda taga ajamas. Reinuvader olnud üsna vihase moega ja ähvardav, aga suur kass ei lasknud ennast häirida. Võib oletada, et küllap oli metsakiisu vaderipesas laastamistööd tegemas käinud…
Meie pere elab kolme tee ristis. Autod-rongid-lennukid kulgevad ja tänavamüra on harjumuspäraseks kujunenud igapäevanähtus. Kuidas teisiti saakski – ise me oma elupaiga valisime ja nii raudtee, lennuväli kui maantee on siin olnud ammu enne meid. Tõsi, kõik on aastatega arenenud ja edenenud.
Kui ühel jaanikuu valgenemiseelsel öötunnil toimetusest koju kõndisin, kuulsin harjumatut vaikust. Ei sõitnud ainuski auto ega põristanud mootorratas… Ainult nahkhiirt nägin heledama ehataeva taustal korraks… Sirel lõhnas hunnitult, kuskilt kandus pojengide hurmavat aroomi… Kevad oli lahkumas, suvi oli saabumas, koit oli kohe-kohe ärkamas.
Elu oma mitmekesises toreduses kestab ja pakub jätkuvalt ning kõigest hoolimata mõnusaid üllatusi. Meie asi on kõigest sellest, iseendast ja oma lähedastest sealhulgas, tublisti hoolida.
Ilusat suve kõigile!
Looduslookesi pani kirja
MAIRE HENNO
