Mulluse eesti lastekirjandusaasta kuue parima algupärase ilukirjandusteose sekka liigitatud „Seebu maailm“ on väga sügava sõnumiga jutustus kirjanik Aidi Vallikult, kes viie aasta eest valis oma uueks kodupaigaks Kambja valla.
Kui „Seebu maailm“ oli värskelt ilmunud, kirjutas Aidi Vallik eelmise aasta jaanikuul oma veebipäevikus, et lugu on sellest, „kuidas ühe lapse maailm tema vanemate lahutusega koost laguneb ja kuidas ta selle pärast jälle üles suudab ehitada“.
„Seebu maailm“ kuulub taas nende raamatute hulka, mille puhul Aidi Vallik on nii autor kui kirjastaja ehk ta on andnud trükise välja sel eesmärgil asutatud mittetulundusühingu Lugu-Loo vahendusel.
Iga aasta algul sõelub Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna žürii mulluseid uudisteoseid, et valida nende seast kõige eredamad, ehedamad ja õnnestunumad aastaauhinna nominatsioonideks. Kolmel valikutegijal on lugemist palju ning otsustamine on vastutusrikas. Kui 2019. aastal lisandus eesti lastekirjanduse varamusse ligi poolteistsada uut ilukirjanduslikku raamatut, siis nende seast ainult kuus ehk kõigist kõige paremad pääsesid aastaauhinna eelvalikusse. Raamatud, mis võitsid sel korral žürii südame ja tähelepanu: Ilmar Tomuski „Kõrvalised isikud“, Andrus Kiviräha „Tont ja Facebook“, Hasso Krulli „Kurja kala kohvik“, Jaanus Vaiksoo „King nr 39“, Kairi Looga „Piia Präänik ja bandiidid“ ja Aidi Valliku „Seebu maailm“.
Teraapiline Aidi Vallik
Eelkõige esimese kooliastme lastele mõeldud juturaamatu „Seebu maailm“ on illustreerinud noor kunstnik Lumimari. Meeleolude väljendamisel võimendab ja rikastab tema tabav, täpne ja lummav pildikeel omal kombel kirjaniku sõnu ja mõtteid.
Raamatu tagakaanel ootab kallist lugejat pöördumine: „Seebu maailm“ on lugu armastusest – ühe lapse armastusest ema ja isa vastu. Aga täiskasvanute elus ei käi asjad alati lapse armastuse järgi ja nii otsustab Seebu endale ise oma eraldi maailma luua.
See raamat on lastele, kes kurvastavad oma vanemate pärast või igatsevad nende järele, ning emadele-isadele, kes iialgi ei tahaks oma lapsi kurvastada.“
Meedias on vahendatud mitme lastekirjanduse hindaja arvamusi ja hinnanguid kõigi Kultuurkapitali aastaauhinna nominatsiooni saanud teoste kohta. Aidi Valliku raamatut on peetud lastekirjanduse maailmas erandlikuks ja äärmiselt vajalikuks. Rõhutatakse, et lugu on kirjutatud lapse vaatepunktist ning autor julgeb käsitleda kurbust. Kiidetakse ilusa eesti keele kasutamist.
Žürii tööd juhtinud laste- ja noorsookirjanduse uurija Krista Kumberg on märkinud, et ta on Aidi Valliku raamatu üle omajagu mõelnud. „Mingis mõttes on see teraapiline raamat. Kui see leiaks üles oma sihtgrupi – lapsed, kes on vanemate lahutuse tõttu sügavalt haiget saanud, siis oleks hea. Sest lõpp on raamatul positiivne. Laps on pärast vanemate lahutust ennast ära peitnud, seebimulli sulgunud. Aga tema kujutluses avardub seebimull lõpuks nii suureks, et sinna mahub terve maailm… ja siis on kõik jälle hästi. See on väga tundlikult kirjutatud, läbitunnetatud tekst.“
Žüriisse kuulunud lastekirjanik ja kirjastuse Tänapäev toimetaja Priit Põhjala on esile toonud, et Aidi Valliku raamat on tõsine, autor ei ürita vägisi nalja teha. „Kohati läheb lugu ehk liigagi haledaks, aga seebimullikujund on see-eest väga hea — originaalne ja teemaga sobiv.“
Priit Põhjala on pidanud oluliseks tähelepanu juhtida, et „Seebu maailm“ on valusat, aga olulist teemat käsitlev teos mitte ainult lastele, vaid ka lapsi mõista soovivatele vanematele.
Žürii kergitas emakeelepäeva eel saladuskatet ja andis teada, et valikusse ja vaatluse alla võetud kuue parima lasteraamatu seast läheb Kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhind sel korral Jaanus Vaiksoo raamatule „King nr 39“.
Aidi Valliku loometeel on „Seebu maailm“ juba teine teos, mille Kultuurkapitali žürii on parimate hulka nimetanud. Aastal 2002 anti see austav staatus tema esimesele noorsooromaanile „Kuidas elad, Ann?“, mis eelnevalt oli võitnud juba peapreemia kirjastuse Tänapäev noortejutustuste võistlusel. Aidi Vallik oli tol ajal noor eesti keele õpetaja Haapsalus. Ta alustas oma noorteromaani kirjutamist, sest õpilased olid tundides kurtnud, et tahaksid midagi ägedat ja neid puudutavat lugeda. Kirjanikutöö ette võtnud pedagoog andis valminud peatükke õpilastele lugemiseks ning arvestas nendelt tulnud tagasiside ja ettepanekutega.
Märtsis Kultuurkapitalilt aastapreemia saanud kirjanik Jaanus Vaiksoo on lisanud oma Facebooki kontole foto endast ja Aidi Vallikust Haapsalu linnaraamatukogus toimunud üritusel. „Kui Aidi poleks hiljem ka enam ühtegi raamatu kirjutatud, oleks ta Anni raamatuga läinud igal juhul lastekirjanduse ajalukku,“ märgib Jaanus Vaiksoo fotole lisatud kommentaaris. „Õnneks on ta tänaseks kirjutanud 24 raamatut, millest viimane – „Seebu maailm“ – sai siis nomineeritud.“
Vanarahvas teadis, et kaks kolmandata ei jää ning kolm olevat kohtu seadus. Sõltumata iidsete arvamuste kehtivusest või kehtimatusest, jääb kirjanik Aidi Vallik loojaks, kelle teostest leiavad (noored) lugejad mõtteainet nii enda avastamiseks kui teiste mõistmiseks, kuid ka enda mõistmiseks ja teiste avastamiseks. Inimeste inimesena vajab ja otsib Aidi Vallik suhtlemist – olgu siis vahetult, näost näkku või vahendatult, raamatute kaudu. Kirjaniku väärt loometööd märkavad lugejad, arvustajad, hindajad, tunnustajad. Küllap ka Kultuurkapital.
Viis aastat Kambja vallas
Ühel toredal 2014. aasta päeval helistas Kambja vallalehe Koduvald toimetajale Aidi Vallik ja tundis huvi, kas ta saaks avaldada kuulutuse, milles soovib osta maamaja. See kõne mõjus toimetajale suure üllatusena, et mitte öelda infopommina. Kirjanik Aidi Valliku ja Haapsalu seos tundus toona nii loomulik ja kindel, nagu on olnud ja on iseenesestmõistetav Haapsalu ja Valge Daami liit. Sünnilt põline läänemaalane Aidi Vallik oli olnud pikemalt kodukandist eemal vaid Tartu kunstikoolis ja Tartu ülikoolis õppimise aastail.
Varsti pärast Anni raamatu ilmumist kolisid Aidi ja tema abikaasa, kunstnik ja muusik Ott Haapsalus üürikorterist Koidula tänavu eramusse. Kuraditosin aastat hiljem ihkas nende hing sealt mujale, Tartu kanti. Aidi unistas suure krundiga maamajast, et saaks meelepärase aia rajada. Ott tundis trummarina puudust muusikutest, kellega koos harjutada ja esineda.
Aidi Valliku veebipäevikusse ilmus 2015. aasta 22. jaanuaril kell 18.15 pikem fotorikas sissekanne „Ma olen kohal. Ja kodus“. Kokkuvõtlikult võiks kõlada see järgmiselt: „Ma olengi nüüd siin. Väga vanas majas künka otsas. Künkast alla kaevu juurest on ka naaber näha. Täiesti parajas kauguses. Ma elan muinasjutus.“
Aidi ja Ott Valliku elu ja olu on kolitud Kambja valda.
TOIVO ÄRTIS
