Kevad ja suvi on loomariigis järglaste kasvatamise aeg. Kutsume kõiki koeraomanikke üles suhtuma loodusesse ja kasvavatesse looma- ning linnupoegadesse heatahtlikult. Selle all peame silmas ka seda, et oma neljajalgset sõpra peaks jalutama rihma otsas.
Juba aprillikuus algab osadel metsloomadel see aeg, kus sündinud pojad tuuakse pesast välja maailmaga tutvuma, teistel on maailma avastamise algus juuni- ja juulikuus. Paraku langeb see kokku ka selle ajaga, mil paljud puhkusele suundunud koeraomanikud avastavad oma lemmikute nii metsades kui suurtel põldudel ja heinamaadel lahtiselt jooksutamise rõõmu. Veel väikesed metsloomalapsed ja alles abitud linnupojad ei ole aga suutelised koera eest põgenema. Takistamatult ringi tuuseldav koer võib ainuüksi oma uudishimuliku nuuskimisega põhjustada loomalaste eraldamise nende vanematest, halvemal juhul aga kaasneb sellise kohtumisega hoopis emaslooma rünnak koera vastu. Eriti ohtlikuks vastaseks tuleb sellisel juhul pidada põtra, metssiga ja karu.
Kui koer omanikust tükk maad kaugemal kõrge heina sees või võsas toimetab, puudub koeraomanikul ülevaade sellest, millega tema lemmik tegeleb. Seetõttu ei ole pahatihti võimalik kiiresti reageerida, kui koer ootamatult võõraste inimeste, koerte, metsloomade või sõidukitega kokku puutub.
Koeraomanike teadmatusest või lohakusest tingitud eksimuste puhul on kohaldatav keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §32 lõige 4¹, mis ütleb järgmist: „Koeraga võõral maatükil liikudes peab koer olema lõastatud, kui maaomanikuga ei ole kokku lepitud teisiti. Lõastatud ei pea olema teenistuskoerad teenistusülesannete täitmisel ja jahikoerad jahipidamise ajal.“
Ei tohi unustada, et isegi maaomaniku loa olemasolu puhul peab meeles pidama, et looduses on keelatud kahjustada metsloomade elupaiku ja lindude pesi, korjata nende mune, võtta loomi koju kaasa või tekitada neile muul viisil kahju.
Rihmastatud koeraga jalutamisel on omaniku jaoks aga mitmeid positiivseid külgi. Ennekõike tekib kasulik kohustus koos lemmikloomaga ka ise rohkem liikuda, sest koeraga tuleb sammu pidada ja sellega paraneb ka omaniku enda füüsiline tervis. Rihmas oleva koera üle on olemas kontroll ka siis, kui teele ilmub mõni väga suur ahvatlus või oht. Kindlasti tugevneb side omaniku ja koera vahel ning sel moel luuakse alus edaspidiseks asjalikuks koostööks. Kõigele lisaks on koera rihma otsas jalutades väiksem risk, et tulete jalutuskäigult tagasi lemmikuga, kes end mõnes tema jaoks hunnitult lehkavas hunnikus „lõhnastada“ on jõudnud.
Turvalist looduse nautimist nii linna- kui metsaelanikele!
TAIVO PRANTS,
valla keskkonnaspetsialist
TOIMETUSELT TEEMA JÄTKUKS
Ehkki seekord tuli kevad tõepoolest teisiti, on mõnedki mured justkui igikestvad. Kui tavaliselt soojendab alles kevadpäike lume alt kõiksugust silmariivavat kraami nähtavale, siis sedapuhku küll lund ei olnud, aga koledusi on teeäärtes ja murulappidel ikkagi. Usutavasti saavad ilmade soojenedes ja kriisiolude taandudes peagi kõik kolekohad jälle kauniks kraamitud, lilleklumbid silmailuks kirevateks sätitud ja põõsad-hekid pügatud.
Manitsema peame tõsisemalt taas lemmikloomapidajaid. Toimetusse on jõudnud mõned pöördumised, millest lühiversioone siinkohal lugejategagi jagame (pöördujate nimi on toimetusele teada). Aitäh neile vallakaaslastele oma arvamuse avaldamise eest!
Tõrvandi elanikuna näen ma kahjuks liiga sageli pilti, kus koeraomanikud on jätnud oma koera väljaheited tee äärest või suisa teise inimese aiavärava tagant koristamata. Hulkuvaid või ilma peremeheta koeri meil ammu enam ei esine (või siis haruharva mõni aiast välja pääsenud kutsu), kuid uusi hunnikuid tekib aiaäärtesse pidevalt.
Teen ettepaneku koeraomanikele oma koerte tagant koristada ning vallaelanikel palun märgata ning vajadusel ka teavitada (tegemist on ju ikkagi seaduses ette nähtud kohustusega!) Leian, et sellise üldsuse tähelepanu juhtimise ja üleskutsega on võimalik inimeste käitumismalli tasapisi siiski muuta.
* * *
Ülenurme aleviku lemmikloomade üks eelistatud jalutuspaik on polder ja sellega piirnevad tänavad. Poldri tänava äärset kõrghaljastust on aga kummalise maitseelistuse ajel hakatud käsitlema jõulupuudena – jalutatavate koerakeste ekskremendid on kilekotikestesse pakendatult kuuseokstele kõlkuma riputatud…
Tõsi – läheduses polegi ühtegi prügikasti, kuhu saaks lemmiklooma poetatu viisakalt varjule sokutada. Puu otsas see kooslus siiski kena ei ole ja loodetavasti saab sinnakanti ka prügikast paigaldatud. Oma kutsu „toodangu“ poetamine võõra majapidamise prügikasti ei ole õilis tegu!
* * *
Pisut pikema ringiga jõudis toimetuseni tuntud vallakodaniku mitmekesiselt murelik kiri.
Lugesin „Olevikust“, et Tõrvandi alevikus plaanitakse Papli tänava rekonstrueerimist. Papli 15 elanikes tekitab suurt huvi, millised on plaanid. Meie soov on, et Papli tänav oleks edasi ühesuunaline, sest tänav läheb meetri kaugusel kortermajast mööda. Olen vestelnud maja elanikega ja leian, et meie maja juurde on vaja märki „Õueala“, nii nagu on Leedsi tänaval, lisaks soovime, et oleks paigutatud „lamav politseinik“ enne meie maja, sest autod kihutavad nii, et minu lapselaps oleks majast väljudes peaaegu alla jäänud. Nagu esimesest trepikojast välja astud kas pesu viimise tõttu või muul juhul, pead olema ülivalvas, et auto alla ei jää. Peale selle on meie maja elanikest kolmandik pensionärid ja lisaks on majas ka väikseid lapsi. Ohutuse mõttes on vaja tähelepanu juhtivaid märke, et ei juhtuks õnnetusi.
Meie maja ees kasvavad imeilusad pärnad, mis on istutatud maja esimeste elanike poolt, kes on ka nõukogude ajal edasi kandnud talu traditsiooni esimesest Eesti Vabariigist, kui kaunistati maja ümbrust. Nad on rajanud ka lillepeenraid (mis on nüüdseks kahjuks hävinud), istutanud puid, sirelihekke, pargiroose jne.
Ka praegu on see hädavajalik, sest Tõrvandis kui tööstusrajoonis on saastatud õhk, pidev mürareostus ja puudub heakord. 30 aastat oli palju rohkem heakorda ja hoolimist ümbrusest kui praegu, praegune keskkonna saastatus häirib elanikke, seda eriti Papli 15 maja ees pisipargis, kus silma riivavad reklaami- ja valgustusfirma prügi ning tootmishoone kasimata ümbrus. Kõik on kuidagi laokil, materjalide hunnikud ja jäägid laiali. Kui nad tahavad nii hooletud olla, olgu! Aga siis ehitagu oma ettevõttele tara ümber, et praht ei leviks ja elanikud ei peaks taluma keskkonna reostust.
Veel huvitab mind ja Tõrvandi tuttavaid samuti, mis saab Tõrvandi parkmetsast, kas ei peaks keegi vastutama selle eest ja ka kujundama ning hooldama. Teeradadele tuleks puistata liiva, mitte saepuru jne. Keegi peaks valla lehes kirjutama, mis plaanid on parkmetsaga, sest see on ainuke koht, kuhu minna jalutama üleköetud korteritest ja saastatud aleviku õhust.
Küsimusi on palju ja probleeme on palju. Valla lehes võiks olla küsija rubriik, mis juhib tähelepanu valusatele probleemidele.
Naabrinaine ütles, et valla leht on kooli ja lasteaedade leht, mitte vallaelanike probleeme valgustav leht, tavainimesel pole midagi lugeda!
TOIMETUSELT
Parkmetsast oli juttu eelmises lehenumbris, ametlikult haldab seda OÜ Ülenurme Teed.
Eriolukorrast johtuvalt on parkmetsa välijõusaal küll mõneks ajaks suletud, ent jalutada ja metsaõhku nautida on 2+2 reeglit austades siiski võimalik.
Teeradadele on puistatud puiduhaket, mis on metsateeradade kattena kõikjal üks enimkasutatu, ennekõike majanduslikel kaalutlustel – kohalik materjal on kasutamiseks rentaablim. Pealegi kaoks liiv jalutajate-jooksjate jalge all õige pea märjavõitu pinnases mudasse ning käigurajad oleksid endiselt või veelgi hullemini porised.
Ajapikku loodame nõutada vastuseid ka teistele küsija kirjas sisalduvatele küsimustele.
Valla lehes on ilmunud rubriik „Küsime järele“, mis mõned aastad tagasi toimis üsna väledasti ning tõhusalt. Nüüdseks on arutelud kolinud pigem sotsiaalmeediasse. Mõneti on see kahetsusväärne, sest need inimesed, kelle haldusalasse kuuluvad mured seal jutuks võivad tõusta, ei pruugi virtuaalsele teemapüstitusele üldse peale sattuda. Valdaval enamusel vallaametnikest paraku polegi Facebookis kontot… Kiirema ja teemakohasema lahenduse probleemidele saaks, kui otse vastava ala ametniku poole pöörduda.
Igal lugejal on õigus oma arvamusele. Kellel kooli või lasteaiaga isiklikum hingeside puudub, seda võivad haridusuudised mõistetaval põhjusel tõesti ükskõikseks jätta. Siiski oleks ülekohtune nii mahukas ning oluline teema vallalehest eemale peletada.
Vallas on viis kooli, lisaks meie territooriumil asuv riikliku alluvusega Kammeri kool. Meil on viis lasteaeda, kuuendat juba ehitatakse ja sellestki hoolimata on ikka jututeemaks pidev lasteaiakohtade põud. Igas valla suuremas keskuses tegutseb jõuliselt pere- ja noortekeskus, mitmekesist koduvälist tegevust pakuvad huvikoolid ja -ringid – kui palju mitmekülgsete huvidega mudilasi, kui palju tegusaid koolinoori ja võimekaid juhendajaid-õpetajaid see kõik kokku teeb! Need on pika tulevikuga inimesed, kes seal mitmekülgset haridust annavad ja saavad, kellele läheb korda meie kõigi suhtumine ja kellest lõppude lõpuks ju sõltub me kodukoha tulevik ja meist igaühe kindlustatus, kui ükskord vanaks juhtume jääma. Neil lastel on vanemad ja teisedki sugulased-tuttavad, kes noorte inimeste tegemiste ja saavutuste vastu huvi tunnevad. Toimetusse on jõudnud ka toredat tagasisidet, kuidas pereringis tuntakse rõõmu vallalehes ilmunud kirjatööde üle, mille sisuks noorele antud tunnustus.
Pealegi ongi haridusasutustes kogu aeg uudiseid ja õnneks leidub seal ikka neidki ärksaid ja vastutulelikke, kes leiavad aega ning tahtmist õnnestunud ettevõtmistest teistelegi teada anda. Siiras aitäh neile selle eest!
Teema lõpetuseks kostaks veel karmivõitu loogikast ajendatud küsimuse: mille tarvis me siis küll neid lasteaia- ja koolihooneid üldse rajame ja renoveerime, kui nendes toimuv meile kuidagi korda ei lähe…?
Vallalehe toimetajate kontaktandmed on olemas iga lehenumbri lõpus ja lehetegijad on tänulikud asjalike uudiste ning probleemidele osutavate pöördumiste eest! Vallaleht ilmub iga kuu lõpus, kaastöid ootame toimetajate meilile jooksva kuu 10. kuupäevaks. Heade mõtete ja sisukate ettepanekute toel saamegi just sellise vallalehe, mis võimalikult paljudele lehelugejatele korda läheb. Siinkohal saagu veelkord öeldud südamlik tänu kõigile me lehe autoritele ja kaastöölistele ning teistele abilistele, kelle poole oleme aegade jooksul pöördunud ja ikka tõhusat abi saanud!
MAIRE HENNO
