13. detsembril oli minul ja Gabrielil võimalus osaleda Martin Ellrodti jutuvestmise töötoas Tartus Teatri Kodus.
Päeva alguses polnud mu ootused just väga suured ja seetõttu kaalusin isegi koolituse ära jätmist, seda enam, et „vaba koolipäev“ tundus vägagi ahvatlev. Aga võtsin siiski ikka mõistuse pähe ning sain aru, et ega seal osalemine mul tükki küljest ju ära ei võta. Mine tea, ehk annab äkki veel midagi juurdegi.
Jõudsime Gabrieliga kohale natuke varem ning pidime „ära kannatama“ umbes kakskümmend minutit piinlikku vaikust koos Martin Ellrodtiga, kes on turske aga õnneks väga lõbus persoon. Hiljem sai temaga isegi töötoas nalja visatud. Lõpuks hakkas aga ometi rahvast juurde voolama, nii, et meid sai töötoa alguseks kusagil kahekümne ringis.
Töötuba algas enda tutvustamisega ning seejuures polnud vahet, kas tegid seda inglise või eesti keeles, sest alati oli keegi valmis kedagi/midagi tõlkima. Minu jaoks oli üks suuremaid plusse selles töötoas inglise keeles suhtlemine, sest kuna tahtsin end seal koduselt tunda ning et töötoa keel oli sellel päeval inglise keel, siis sai seda teha loomulikult vaid ainult teha inglise keeles rääkides.
Selle töötoa põhimõte seisnes lugude jutustamises: kuidas korralikult üht lugu üles ehitada, kuidas see ette kanda ja kuidas lugude jutustamise oskus meid elus üleüldse aitab. Saime teada, et iga korralik lugu peab koosnema, sissejuhatusest, nt millestki mida keegi teeb iga päev ning probleemist ja selle lahenduseset. Seega tegime algust sõnade kirjeldamisest: Martin andis meile mingi sõna, nt mets ja meie pidime kirjeldama seejärel, et mis meile selle sõnaga meelde tuleb. Jutuvestmise peamine ülesanne on tema sõnul oskus näha etteantud teemasid enda vaimusilmas ja sealt hakkab lugu justkui ise juba „jooksma“.
Edasi liikusime juba lühikeste, st kolmelauseliste juttudeni. Ning lõpuks pidime valima ruumist asja, millest pidime juttu välja mõtlema ja seda üksteisele ette kandma.
Ning kõige lõpuks valisime ruumist välja mingi objekti. Näiteks mingi pleki seinal, prao põrandas vms ja sellest siis loo valmis mõtlema.
Mulle tundus, et päeva alguses olnud ebakindlatest noortest olid selle lõpuks saanud justkui sõbrad ning seejuures olid kõik juurde saanud erinevaid teadmisi ja oskusi. Ka mina õppisin uusi tahke jutuvestmises ja sain samas kasutada ja ka arendada oma inglise keelt. Kahju hakkas mul natukene aga Martinist- rahvuselt sakslane ja õppinud paljusid keeli, ei oska ta veel kahjuks eesti keelt piisavalt ning jäi seetõttu ilma paljudest vahvatest eestikeelsetest lugudest. Kuid ta lubas järgmiseks töötoaks eesti keele selgeks õppida. Ma arvan, et mina kohe kindlasti ei kahetse seda päeva ja kui saaks, läheks sellistele koolitusetele üha uuesti ja uuesti.
Gabriel omakorda arvas aga, et see oli üks väga kasulik koolitus, sest tema arvates on koolivälised harivad kogemused iga inimese elus väga tähtsad. Seega nautis ta ka seda korda. Ta märkis, et sai töötoast aimu parema pildist jutustamise- oskuse vajalikkusest ja oskab ning teab seetõttu, millal ja kuidas selliseid teadmisi ning oskusi rakendada. Kohapeal tehtud harjutused olid tema meelest väga vahvad ja ta usub, et mängib neid mänge tulevikus ka oma sõprade või perega. Samuti kinnitas ka tema, et ta sai praktiseerida oma inglise keelt. Tänu sõbralikule keskkonnale ei pidanud ta „kartma“, et midagi läheb sassi vms. Gabriel soovitab sedalaadi töötubasid kindlasti kõigile, eriti aga neile, kes on lugude jutustamisest huvitatud.
Töötoas osalesid ja muljeid vahendasid Andrus Pajumägi ja Gabriel Mälton Kambja kooli 9. klassist.