Sügisese õppekäigu Rakverre juhatas sisse kaunil linnaväljakul seisev jalgrattaga poisikese kuju – sealt said õpilased teada, et siitmailt on pärit maailmakuulus helilooja Arvo Pärt.
Seejärel suundusime Politseimuuseumisse, kus meil oli tellitud turvalisuse programm. See sisaldas paljusid erinevaid teemasid erinevates ruumides.
Enriko ja Mattiase jaoks oli põnevaim proovida märulipolitseiniku rolli. Neile anti kätte kilbid, pähe tuli panna kiiver ja siis pidid nad plastpudelitega ründavate kaaslaste edasiliikumist takistama. Päris raske oli neile vastu astuda.
Lizettele, Miikalile, Markusele, Hele-Liisile ja Ragnele oli meeldejääv tähelepanuvõime katsetamine laserkiirtega ruumis. Osal meist õnnestus teekond läbida häiret vallandamata. Meeldiv oli märgata, kuidas üksteist juhendati, julgustati, aidati.
Anabel ja Ragne kirjeldasid, kuidas paljusid asju sai ise proovida: mõõta reaktsiooni kiirust autoga sõitmisel, püüda liigelda nn unise autojuhi prillidega, tunda simulaatoril järsu pidurduse ehmatust.
Gendra-Marleeni, Anabeli, Kirsika ja Kaidi elamuseks oli endalt sõrmejälgede võtmine. Paljudele pakkus lõbu fotoroboti tegemine puuduvast klassivennast.
Kõikide lemmikuks oli aga majast väljas, otse tänaval autode kiiruse mõõtmine. Mõõteriistad ei olnud küll need kõige uuemad, nagu Andrea tähele pani, aga elevust pakkus see toiming küllaga.
Selleks, et muuseumis oleks tore, annab suure panuse giid. Mattias ja Lizette märkisid õigesti: meie saatja oli suurepärane.
Saksakambrist piinakambrissse
Kui olime sooritanud kohustusliku käigu (Ikka tarvase juurde!), ootas meid suurim linna sümbol – linnus – oma keskaja õppeprogrammiga.
Kõigepealt ootas meid „saksakambris“ soe toit. (Selle kambri kohta kuulsime hiljem giidilt ka pikema loo.) Oli massiivne söögilaud, kõrge seljatoega uhked toolid, keraamiline serviis, küünlajalgades süüdatud küünlad, keskaegses riietuses teenindaja. See kõik avaldas muljet ja küsis viisakate söögikommete järele.
Ringkäigul olid keskaega ja linnust tutvustava jutu vahele lõimitud tegevused. Populaarseimaks osutus vibulaskmine, poisid „võitlesid“ ka turniiril. Alkeemikute võlvlaega ruumis sai kuulda „nooruse eliksiiri“ otsingutest ja jälgida püssirohu valmistamist.
Linnuseõuel tehti siis ka natuke tossu, lubati „hobuse“ selga ronida ja mängida. Seal olid hoos Celvin ja Karl-Egert. Mattias, Miikal ja Markus tundsid aga lisaks huvi linnuse igapäevaelu vastu.
Programmi lõpetas piinakambris ja põrgus käik – sealt kostis varsti ikka päris põrgulikku kisa!
Mattias lõpetas oma koolis kirjutatud tagasiside lausega: “Saime päeva lõpus ujuda, mis oli uute asjade õppimise juurde väga mõnus vaheldus.“ Gendra-Marleen lisas: “See oli päevale tore ja lõõgastav lõpetus.“
Loomulikult – näidake mulle last, kellele ei meeldiks veekeskuse lainetes möllata, liutorust alla vuhiseda, end välibasseinis karastada või ujula pikemal distantsil end proovile panna. Dušš, mullivann ja saun pealekauba. Õppida tuli aga mõnel ka veekeskuses: suhtlemist, probleemi lahendamist, võõras asutuses orienteerumist.
Oli väga mitmekesine õppekäik. Aitäh kõikidele vanematele, kes oma lastele sellise päeva võimaldasid!
Kirjutas ja pildistas Tiina Tiideberg