Juuli alguses toimunud Eesti ratsutamise kolmevõistluses saavutas Pangodis elav Katriin Sild (17) noorteklassis 40 võistleja hulgas pronksmedali. Mihklikuu alguses toimunud juunioride meistrivõistlustel aga juba kuldmedali.
Vähe on Eestimaal tüdrukuid-poisse, kel on oma hobune. Katriinil, Karl-Eriku ratsatalu peretütrel, on neid koguni kaks. Üks täiesti enda kasvatatud.
Foto: Stiina Ulmre
Algus
Kui ma ühel augusti lõpupäeval Karl-Eriku ratsatallu jõuan, on hobused karjamaal. Aedades õitsevad floksid, valgeid klaare potsatab siin-seal rohtu. Talu aknad on sooja suvepäeva puhul pärani lahti.
„Aastal 2000 osteti tallu esimene hobune. Praegu on talus neid 13,“ jutustab ratsatalu perenaine ning treener Karin, kui oleme talu köögis istet võtnud.
„Kuna talli nad kõik ära ei mahu, siis on nad ka talviti väljas.“ Teen selle peale imestunud näo. Karin märkab seda ja jätkab: „Hobune toodab sooja närides. Hein ja vesi peavad kogu aeg nina ees olema,“ rahustab ta mind. „Talvekarv on kaitseks külma eest.“
„Minu kokkupuude hobustega algas siis, kui ma kõndima hakkasin,“ vastab muheledes peretütar Katriin. „Eks ta pidi olude sunnil kogu aeg minuga kaasas tilpnema,“ naerab ema meie jutuajamist pealt kuulates. „Nagu on teatris näitlejatel laps kogu aeg lava taga.“
„Esimest korda hobuse selga istusin vist kolmeselt. Pärast treeningut, kui hobuseid maha jahutati, tõstis ema mind ikka mõne selga. Teadlikum treening algas 10 aastaselt,“ jätkab Katriin.
„Kümne aastane saab juba aru, et ratsutamine on eelkõige kehahoiak,“ täpsustab treener Karin. „Ta hakkab taipama, mida kujutavad endast istakud. Et just see on kõige alus.
Alla kümnene laps unustab ära, mida tema peab tegema ratsutamisel. Vahib ringi. On ju huvitav ning põnev näha, mida teised platsil samal ajal teevad.“
Kukkumistest pole pääsu
„Esimese asjana õpid tasakaalu hoidmist. Et hobune sind väliskurvel seljast kohe maha ei viskaks,“ täpsustab Katriin. „Aga ega kukkumistest pääsu pole. Oma kukkumised pead ikka ära kukkuma. Lõpuks kukud juba nii palju, et oskad teha seda pehmemalt. Ronid selga tagasi ja sõidad edasi, kui just midagi väga ära pole põrutanud.“
„Trenn, kus kiirused on teised, seal tekivad traumad muidugi sagedamini. Tegu on sagedasti rumalate maha vajumistega hobuse seljast, kui valesti sadulas istutakse. Turistide puhul tuleb muidugi käia matkal jalgsi. Hoida hobu päitsetest,“ täiendab treener Karin.
„Enne kui hobune lattidest hakkab üle hüppama, tuleb selgeks saada, vastavalt hobuse sammule, sadulas tõuse-istu rütm. Loen algajaile trennis pikka aega: tõuse-istu, tõuse istu. Selle harjutuse eesmärgiks ei ole näha kaugemale, vaid saada sadulasse pehmem istumine.“
Juhtima õpetamine
„Jala ning käe koostöö,“ vastab Katriin iseenesest mõistetavalt mu küsimusele hobuse juhtimise kohta.
Kuna ma veel mitte midagi ei taipa, seletab ta pikemalt: „Kõigepealt ei tohi hobust üle lati hüppama sundides sadulas ette vajuda. Hobune ei jõua siis üle hüpata. Istud sadulas nii, et keha raskus on taga. Hoiad ratsmed käes ning surud enne takistusele minekut säärega hobuse külgedele. Ta teab, et peab nüüd hüppama.“
„Selleks, et hobune seda tegema õpiks, kulub vist ikka omajagu aega,“ lisan omalt poolt.
„Alustame maas lebavast latist. Ega hobu vabatahtlikult ka sellest üle ise ei hüppa. Latt on abivahendiks. Looduses oskavad hobused hüpata ja joosta küll. Hobune on väga tark, kui tal tekib tasakaalumuutus (latt on selleks teel), siis vahetab ta kohe jala ära.
Hobust peab austama. Ta ei tohi muutuda vahendiks. Ratsutaja peab teadma hobuse võimete piire. Mitte nõudma talt seda, milleks ta veel valmis pole. Samas peab hobune olema ka nii tark ja kuulama seda, mida temalt palud. Andma endast parima võimaliku.
Ja ühte asja tuleb aina korrata, korrata.. Sama, mis algkoolis laste puhulgi. Teed nii kaua, kuni ta selgeks saab – sinu nõudmisi aktsepteerib. Patsutad teda selle eest tänuks aeg-ajalt kaelale.“
„Kui miski läks hästi, siis lased hetkeks ratsmed lõdvaks,“ lisab ema Karin. „Hobune saab aru, et asi läks korda. See on tunnetamise, hobusega kokku kasvamise küsimus. Sinu ja hobuse suhetes peab olema see „miski“. Katriinil on see „miski“ olemas.
Alles ta jooksis, pea ei paistnud heinast väljagi. Ta kasvatas ise omale hobuse. Koos panime mära autole, käisime täku juures. Siin ta meil kasvas. Katriin õppis talle ise päitseid pähe panema. Ma ei teagi, kuidas Kati õppis Bamerii`le selga ronima, kui palju kordi noore hobuse tujude pärast maha potsatas. Eriti siis, kui traavi sõideti.
Tänaseks on Katriin võimeline õpetama algajaid ratsanikke, kes ise veel midagi ei oska teha. Lapsed ei suuda kaua aega otsustada, vaid ootavad platsil, et keegi neile ette ütleb, mida teha tuleb.
Hobune kuulab, mis seal „üleval“ sadulas toimub. Esimese takistuse ees: lähen – ei lähe, lähen – ei lähe – peab ratsanik suutma hobust sinnamaale viima, et ta tunneb – me läheme koos.
Müüdid ja tegelikkus
Karin: „Kõigepealt vaatame, mis „asi“ see loom hobune üldse on. Kui meile lammas veel oli ja ta Himma kõhu all ringi käis.. Siis küsis nii mõnigi laps neid koos nähes: „Oi! Kas see on hobuse varss? Sõna teadsid, aga elusat varssa polnud ennem näinud. Selline eksimus oli siis üsna tavaline.(Naerab.)
Täiskasvanud kardavad hobust. Nende arvates kõik hobused hammustavad, löövad tagant ja eest üles..
Üks laps ristis hobuse lihasööjaks: “ .. sest ta tahab mind hammustada.“
Nii et kõigepealt tuleb hakata rahustama kaasa tulnuid emasid-isasid, murdma levinuid müüte.
“ Ei ta löö ega hammusta sugugi,“ jätkab naerdes treener Karin.“Peab oskama lihtsalt õigeaegselt märke lugeda. Neljajalgsetel on oma hierarhia.Mõnele tundub, et koplis leivaga hobuseid toites, sõbranna sai rohkem ja lööb talle hambad tagumikku. Kadedus lõi välja. Loomast ei tohi teha monstrumit. See on kõige tähtsam.“
Hobuse ja lapse sõprus saab alguse lähikontaktist. Paitame alguses hobust koos minuga. Nii kaob kartus. Pärast õpetad last hobuse eest hoolitsema, teda puhastama, kammima. Ka seda teeme alguses koos.
Hirmud ja kartused
Eks hirmud on alguses alati ühesugused. Kui inimene tuleb talli, siis kõige pealt on hobune tema jaoks väga suur loom. Sadulasse istudes võib tal tekkida kõrguse kartus, usaldamatus nii hobuse kui oma võimete vastu.
Hobuvõõrale võib totaalse hirmu põhjustada ka esimene kukkumine. Vahel piisab ka, kui see trenni-kaaslasega juhtub.
Katriinil oli pikka aega hirm ühe teatud tüüpi takistuse ees, mida nimetatakse „tõusvaks kolmikuks“. Kõrgus, laius, takistus.Kuna paaril võistlusel oli tal keerulise iseloomuga hobune, kes kukutas ta pea ees selle sisse.
Igasuguste hirmude ületamiseks tuleb kasutada „aeg maha“ varianti. Katriini puhul jätsime trennis välja mõneks ajaks sellist tüüpi takistustest üle hüppamise. Lastele aitab alati treeneri rahulikkus ja usalduse tagasi võitmine oma võimete ja hobuse suhtes.
Võistlused
Katriin: „Esimeseks hobuseks oli mul väike poni. Latt hästi madalal. Emme hoidis nöörist ja hüppas ees, mina poni seljas üle lati järele. Nii ta alguse sai. Teistega võistlema hakkasin juba Unipiha koolis käies.
Sel suvel võistlesin peaaegu igal nädala vahetusel. Mulle meeldib võistelda.
Kahjuks tegeleb ratsaspordiga poisse väga vähe. Tippu jõuavad küll mehed, aga allpool valitseb tütarlaste rohkus.“
Karin: „Poistel tekivad ruttu teised huvid. Ratsutama õppimine ei ole jalgrattaga sõitmine. Ah, ma täna ei viitsi. Arvutis on palju vingemad asjad. Ilmselt on ka hobuse eest hoolitsemine tütarlastele looduse poolt rohkem kaasa antud. Poisid tahavad end kehtestada, saavutada kiiresti kontrolli oma tegevuse üle, valitseda olukorda.
Hobusega aga tuleb teha koostööd. Ainul siis on õnnestumine võimalik.
Mitte kunagi ei tohi süüdistada ebaõnnestumise korral hobust, sest enamasti teeb ikka ratsanik mingi vea. Siin tuleb muidugi kõrvale jätta noored hobused, kes lähevad esimest korda võistlema. Nende juures on küll elevust sada korda rohkem kui koduplatsil. Ja ka hobune pole siis keskendunud saavutustele, vaid näeb ainult koledaid asju. Ka siin peab ratsanik jääma rahulikuks ja julgustama hobust.
Ühtse terviku moodustab ratsaniku ja hobuse paar siis, kui kõik toimub märkamatult ja ka hobune saab aru, mida teha. Ning takistussõidus parandab ratsanikku, kui ta teeb vea, näiteks takistusele juhtimisel.
Viimasel ratsavõistustel (3.septembril), kui Kati eesti juunioride meistriks tuli, vaadates videot tagantjärele…Oli kõik kuidagi nii tasakaalus ja planeeritud. Ka hobune sai hakkama üsnagi keeruliste olukordadega. Oli väga libe ja sadas vihma.. Videost on näha, et see oli hobuse ja ratsaniku, üksteisega igati arvestav sõit.
Looma juurde minnes unusta ära oma paha tuju, untsuläinud päev, sest tema pole sinu hädades süüdi.
Võitluste korraldus
on keeruline tegevus. Kuna tegu on lihast ja luust loomadega, võib neil tekkida vigastusi. Nende transport võistluspaikadesse, endale ja hobusele ööbimispaiga leidmine. Kogu see logistika on seotud üsna suurte kulutustega. Omaette probleem on korraliku treeneri leidmine. Eriti, kui teed juba kõrgemal tasemel ratsasporti.
Kolmevõistlus on kõige raskem ala. Ta on üsna töömahukas ja mis seal salata ka ohtlik. Enne võistlust pean ma selleks Katriinle alati kirjaliku loa andma. Kolmevõistlus on mõeldud kolmepäevasena. Esimesel päeval on koolisõit, siis 105 cm kõrgune takistussõit ja viimasena 3 km krossisõit üle 100 cm takistuste hüppmisega.
Ka sellega tuleb arvestada, et hobusel võib olla täna paha tuju. Ei sõida edasi ja kõik. Ehmatab millegi peale ja ei hüppa üle takistuse.
Sel suvel jäi Katil puudu kindlasti “isiklikust” elust. Vaba aega oli vaid loetud tunnid, aga see vaev tasus ennast ära. Otsin üles pildi videolt, kus Kati on just lõpetanud esimese ala ja kallistab hobust, suu kõrvuni.. Need on need hetked, kui kõva töö saab kuhjaga tasutud.
Mõni sõna hobusest, lastest ja hipoteraapiast
Karin: „Hobused tajuvad mingil imepärasel kombel ära, kui on tegemist lastega. Siin oli meil juhus, et seitsme kuune laps ajas hobusele sõrmed ninasõõrmetesse. Kuid hobune ei läinud lõhkuma, talus selle ära. Teinekord juhtus, et üks väike laps nägi oma isa tulemas. Tal oli nii hea meel, et jooksis hobuse kõhu alt läbi isale vastu. Kui selle avastad ja näed, siis tead, et sa ei tohi röökida, ühtegi äkilist liigutust teha.
Hobune astus ettevaatlikult jalad laiali edasi ja vaatas imestades. Mis see nüüd siis oli?
Praegu on meil üks kolme kuune varss. See võtab lapsi, nagu mängukaaslasi. Mõni aasta tagasi käisid meil külas jaapanlased. Ning aastane sälg hakkas jaapanlasi (nad on lühikese kasvuga) taga ajama.
See ei olnud sugugi naljakas. Pisikesed jaapanlased jooksevad eest ära, varsal tekkis mängu instinkt.
Natuke kole oli, mul oli hirm kas ma jõuan enne, kui.. Õnneks jõudsin enne jaapanlaste juurde ja korjasin nad oma selja taha. Siis sai sälg aru, et nii ei tehta.
Seda, et Karl-Eeriku ratsatalu tegeleb ka hobuteraapiaga, ma varem ei teadnud.
„Jaa. Meil käivad igal aastal nii Kodijärve hooldekodu inimesed kui Tartu Maarja kooli lapsed,“ seletab talu perenaine Karin. „Mõni ema toob oma autistist poisigi vahel siia. Kindlasti annab sellise suure loomaga, nagu hobune, füüsiline kokkupuude… Tema paitus ja tema seljas ratsutamine neile lastele ja inimestele mingi kindluse ja julguse portsu ellu kaasa.
Kammeri koolist tuli ühel päeval meile üks tüdruk ratastooliga. Hobune seisis kogu selle aja, mil me Kammeri õpetajaga sel tüdrukul sadulasse aitasime istuda, ilusasti rahulikult paigal. Vaatas ja lasi meil toimetada.
Ühel pimedate grupiga kohtumisel hakkasin ma esimest korda aru saama, mida tähendab see, kui oled sünnilt pime. Alguses ei olnud poiss nõus mitte mingi hinna eest hobuse selga istuma. Pärast mõningast veenmist.. katsus ta kätega hobuse igalt poolt läbi. Alustades jalgadest ning lõpetades keha ja peaga.
Hobused tunnetavad kuidagi seda, et tema kõrval on abitumas olukorras „tegelane“.
Nad üllatavad mindki, kui nad seisavad niimoodi kompimise ajal liikumatult ning lasevad sel rahulikult toimuda. Lisaks hobusele kompis see pime poiss ka minu nägu, et saada enda jaoks pildi minu olemusest. „Milline peen inimese ja hobuse olemuse energeetiline tajumine,“ mõtlen ma Karini juttu kuulates. Missugune usaldus peab olema sellel pimedal sinu ja hobuse vastu.Ka hobusel tema vastu.
Loo lõpetamise asemel
Ratsutamisega on Katriin tegelenud üle 15 aasta.“Tahaksin sellega ka edaspidises elus edasi tegeleda. Teha trenni ning näha, kui kaugele ma ratsutamises jõuan. Põnev oleks pärast kooli lõpetamist minna mõnda välismaa suurde talli tööle, kas siis abilise või sõitjana.“
Katriini lemmikhobusele Cape Lily-le, meeldivad kõige enam söögiks porgandid, kuivatatud leivakoorukesed. Õige natuke võib anda ka õuna, aga kõige rohkem mõjub tänuks patsutamine ja trennis lõdvestamine paitamiste saatel.
Kui ma seda lugu mihkl
ikuu lõpus avaldamisküpseks kokku kirjutan, on Katriin järjekordsetel võistlustel Saaremaal. Enne starti, nagu ikka võistlusärevus nii kätes kui hinges. Milliseks kujuneb tema sportlaskarjäär, näitab aeg. Olgu see talle helde.
Paar päeva hiljem nii algajate ratsanike ja see järel Katriini treeningut nähes hakksin ma aduma, kui pikk on olnud see tee, et Bamerii ja Katriini ületavad näiliselt kergelt ning sujuvalt takistuse. Lähevad seejärel traavides uuele ringile. 15 aastat sinasõprust hobustega teeb mind äkki pisut kadedaks.
Katriin ja Karin Sillaga vestles
Lembit Jakobson
Sotsiaalmeedias Katriinist:
Tänavune Eesti meister juunioride kolmevõistluses, pronksmedal selleaastastelt eesti noorte meistrivõistlustelt, õpib Ülenurme Gümnaasiumis 11 klassis ning elab oma ratsatalus. Tundub liiga hea, et tõsi olla?!
Tema treeningkaaslane Andres Zirk iseloomustas Katriini sõnadega: kohusetundlik, julge, üldjuhul alati üks suur rõõmupall.
Hobuseomanik Heli Varik, kelle ratsuga Katriin treenib, iseloomustab teda kui tüdrukut, kes hoolib väga hobustest.“Poputab neid ja seab hobuse heaolu alati esikohale. Ta ei ütle kunagi „pole võimalik“, vaid leiab igas olukorras võimaluse ning julguse proovida ja katsetada uusi hobuseid ja tegevusi.“
Kolmevõistluse juurde sattus Katriin alles selle hooaja alguses tänu oma treenerile. „Erkki on väga tore treener. (Ema järel, kes on muidugi kõige suuremaks motivaatoriks.)
Ta on rahulik, vahva ja selgitab kõike arusaadavalt. Ka võistlustel on ta alati olemas ning abivalmis.“ Cape Lilyga (hellitavalt Lily) ristusid Katriini teed üsna traditsiooniliselt: temal polnud hobust ja Lilyl polnud sõitjat.. Nii andiski omanik Heli Varik neile võimaluse koos treenima hakata.
„Ega Lilyiga ei olnud alguses lihtne sõita, kuid tänu tüdruku positiivsusele ning heale tahtele, tekkis neil väga hea klapp.See viiski lausa väga headele tulemustele.“
„Kui Lily oleks inimene, siis ta oleks vahel tõesti väga pirtsakas ja valiv, aga ta oleks kindlasti kõige suurema südamega „inimene“ maailmas, kes tahab kõigile alati ainult head,“ iseloomustab Katriin oma sõpra.
On näha, et Katriinil visadust ja hakkamist jagub: ta jaksab kooli kõrvalt sõita kaks kuni neli hobust päevas.
„Minu tavaline päev algab kooliga ning pärast tunde kiirustan koju, et sealt kohe talli minna. Tallis läheb alati pikalt ning koju jõudes ootavad mind kodused toimetused,“ kirjeldab Katriin oma argipäeva.
„Kümne aasta pärast näen end kuskil kindlal töökohal, mis tagab piisavalt hea sissetuleku..Et saaksin piisavalt ratsutada,“ rääkis ta tulevikuplaanidest.
„Usun, et paljud tahaksid endale säärast elu,“ lisas ta.
Praegu ei osanud Katriin veel kindlalt öelda, mis erialal ta end tulevikus töötamas näeb. Ent mingi huvi on arhitektuuri vastu.
Järgmisel hooajal plaanib Katriin kolmevõistlusega jätkata ning ka välismaal kätt käia proovimas. „Kolmevõistlusest on jäänud väga vahva esmamulje. Inimesed on toredad ja hoolivad ning võistlused on ka meeldivad olnud,“ räägib Katriin.