„Tulge, ruttu!“ hüüdsin ma ühel sügiskuu pärastlõunal Unipiha kooli lastele, kui nad parajasti klassis olid tunni alguses istet võtnud.
„Onu Toomas lõikab siinsamas lähedal vilja.“ Panime ruttu riidesse ja tõttasime põllule. Toomas nägi meid ja pidas kombaini põlluserval kinni. „Ma arvasin ka, et te tulete vaatama,“ sõnab ta muheledes kabiini ust lahti tehes ja trepist alla astudes.
Kõigepealt tutvustab ta lastele heedrit, teravaid nugasid, mis nisukõrred põllult lõikavad. Ja siis trumlit. „Ega nad näppu ei lõika?“ Panin sõrme ühele terale ning julgustasin Sädet (3.kl.) sama tegema, kes kombaini vikati lõiketerasid ebalevalt uudistas. Ta katsuski korraks. Ei lõiganud näppu.
„Edasi kulgeb nisuterade teekond läbi kombaini „kõhu“, kahes pöörlevas trumlis pekstakse terad nisupeadest välja, läbi mitmete sõelte jõuavad need lõpuks punkrisse,“ jutustab Toomas.
Eriti põnev oli juhikabiini ronimine ning juhitooli kõrval istumine. Sealt nägi hästi kaugele. Onu Toomas näitas erinevaid nuppe ning kange, mille abil kombain tööle pannakse.
Tagasiteele võtsin punkrist kaasa peotäie nisuterasid. Mitu nisupead selleks on vaja, et peotäis saada? Mitu nisupead, et üht saiapätsi küpsetada? Ühes matemaatikatunnis tuleb see välja arvutada.
Manivald (1.kl):
Kõige põnevam oli kombainil vikat ja terad. Need olid päris teravad küll. Ma võtsin punkri luugist peoga nisu ka. Oli küll pisut saia maitse.
Õpetajad Taimi ja Eha:
Selline võimalus, et kooli lähedal lõikab kombain vilja, roolis on tuttav talumees, tuleb loomulikult kohe ära kasutada. Tund klassis pooleli jätta ning lastega koos põllule minna.
Võib-olla jääb see paljudele ainsaks korraks elus näha, kuidas vilja koristatakse. Soe päikseline suvelõpu päev seda saatmas.
Nisu lõikamist saime lastega vaadata viimati päris hulk aastaid tagasi. Tavaliselt oli vili kooli alguseks juba koristatud. Ega see päris harilik asi ole, et kombain müriseb ja meie vaatame lastega vilja lõikust pealt.
Lembit Jakobson