Väga paljudes Kambja ja Pangodi peredes võib näha õlimaale kodukandist: vaateid järvele, tema kaldal asuvale talule, tuules heljuvat rukkipõldu, juba kokku pandud rukkihakke, kuid ka talviseid pilte hobuse ja saanisõitjatega või kevadisi pajuurbi ja sinililli.
Kõik need on maalitud 115 aastat tagasi sündinud Pangodi põllumehe ning kunstniku Voldemar Rätsepa poolt.
Ta nägi ilmavalgust 4. mail 1901. a Koosal seitsmelapselises peres. Lapsed kasvasid nagu talulapsed muiste. Nooremad käisid suviti karjas, vanemad tegid isa-ema kõrval talutöid ja õppisid niimoodi selle pidamise kunsti.
Isa Jüri tegi ka vajalikku tisleritööd – kodu oli sisustatud omatehtud mööbliga.
Koolitee algas siitkandi lastel Unipiha algkoolis Rõikal. Kooliõpetaja Jõgi saatis emadele sõna, et kaheksa-aastased lapsed tuleb kooli saata. Jõgi „katsus“ lapsed läbi ja nii kujunes tal selge ülevaade, kes mida ja kui palju oskas.
Kolm klassi sai Voldemaril käidud Unipiha koolis, 4. ja 5. klass Kammeri vallakoolis. 6. klassi lõpetas Voldemar Kambja kihelkonnakoolis Köstrimäel Esimese maailmasõja ajal. Kihelkonnakoolis toimus õpetus, välja arvatud usuõpetus, vene keeles.
Voldemar Rätsep meenutas tunnustavalt õpetaja Karl Kirssi, kelle ajal peeti muusikaõpetust au sees. Ka joonistamine oli koolis heal järjel, põhiliselt tehti tööd hariliku pliiatsi ja akvarellidega. Kambjas prooviti aga juba ka õlimaali.
Kuuenda klassi lõpetamisega haridus tollal piirduski. Talu vajas töökäsi. Pärast vahepealset sõjaväes käimist suundus noormees 1923. aastal tagasi kodukohta talutööd tegema, ehkki vend Elmar õppis tollases Pallases Anton Starkopfi käe all juba skulptuuri. Ise vastas ta selle peale nõnda: “Adramehe leib on kindlam kui kunstniku oma. Pühapäeval saab ka maalida.“
1925. aastal valiti Unipiha algkooli õpetajaks Tartu õpetajate seminari lõpetanud Melli Nurm, kellest 1934. aastal sai Voldemar Rätsepa naine. Koos asuti ehitama oma kodu Koosa talu maadele, mis sai nimeks Udusaare.
Voldemar Rätsep on jutustanud: “1927.-1928. aastal olin Kodijärve vallavanem. Siis jäi valla raamatukogu minu hoolde. See toodi meie tallu. Paar nooremat inimest kuulus ka raamatukogu juhatusse, kellega otsustasime, milliseid raamatuid osta. Kooliõpetajad ja lapsed olid kõige agaramad laenutajad. Hiljem viidi raamatukogu ära vallamajja, liideti haridusseltsi Tõrvik omaga.
Suur puhastus toimus 1945. aastal, mil põletati palju „töörahvale kahjulikke“ eestiaegseid väärtteoseid.
Ja jõudsimegi pärastsõja aega. Algul sai päris rahulikult talu pidada. Paari aasta pärast hakati aga siinkandis kolhoose moodustama. Tegime peres otsuse: kolhoosi me ei astu. Maksime riigile iga aastaga aina suuremaks minevad maksud kuidagimoodi ära. Kuid 1950. aastaks oli elu nii karmiks muudetud, et teha ei jäänud midagi. Tuli astuda ühismajandisse, sest peres kasvas kolm tütart ja poeg. Mina astusin kolhoosi ja abikaasast sai Kambja koolis vene keele õpetaja.“
Kunstnikuks olemise lugu
Tänu Voldemar Rätsepale sai teoks ka Pikksaares asuv Vabadussõja ausammas.
Kodijärve mälestussamba idee algatas 1934. aasta talvel Kaitseliidu Kodijärve kompanii. Samba kavandi valmistas Kaitseliitu kuulunud Voldemar Rätsep, püstitamise teostas arhitekt Kompus.
Voldemar Rätsep on meenutanud: “1949. a märtsiküüditamise aegu olin Kambja veskin. Naabrite juures Kissul käidi, Malleus viidi ära.
Passisid siin samuti. Olin kaitseliitu kuulununa nimekirjas vist küll. Kuid vaenu ega viha kellegagi naabritest polnud. Palju oli ümberkaudsetes taludes juba siis ka minu pilte. Vist oligi see peapõhjus, miks mind külmale maale ära ei viidud.
Kolhoosi aegu sai ka aeg-ajalt maalitud. Gustav-Wulf-Õie abikaasa Olga elas siis veel ja laskis mul teha pildi oma kodutalust. Ta saatis selle hiljem Rootsi oma pojale. Palju sai muidugi maalitud Pangodi vaateid.“
Uueks teetähiseks kujunes 1963. aasta, mil põllumehest kunstnik astus Tartu kunstimuuseumi juures tegutseva kujutava kunsti kaugõppekursustele.
1974. aasta isetegevuslike kunstnike ülevaatusnäituse kataloogis kirjutatakse: “V. Rätsepa välja kujunenud laadis meeleolukatele suvelille- ja söejoonistusmaalidele toob vaheldust avarama vaatega „Pühajärve maastik“, milles omapäraselt antud edasi selle kaugus ja atmosfäär.“
Isetegevusike kunstnike näitusel esines Voldemar Rätsep üle kahekümne korra. On rida pilte, mida pole näitustel eksponeeritud, kuid on olnud kunstniku jaoks tähtsad. Need on pliiatsijoonistused pillimeister Agust Teppost, Enn Võrgust, kindral Johannes Laidonerist, Konstantin Pätsist, Jaan Tõnissonist, Anna Haavast.
Oma 1989. a uurimustöös Voldemar Rätsepa kohta kirjutab Eha Jakobson: “Praegu maalib 88-aastane kunstnik üksnes suviti. Ateljeeks on kohandatud elumaja pööning, kust viib uks suurele rõdule, millelt avaneb vaade Udusaare aeda.
Pooleliolevad tööd, mõned krunditud papid ja lõuendid, siin-seal mitmes suuruses pintsleid, tühjaks pigistatud värvituubid… Õlivärvi sõõrmeid kõditav lõhn, valmis tööde kastid – ja see kõik valatud üle särava suvise valgusega, mis uhkab sisse kahelt poolt akendest ja lahti olevast rõduuksest.“
Kokkuvõtte asemel
Pole kahtlust, et maalimine ja joonistamine oli kunstniku jaoks üks elamise moodus – eluviis. Küllap andis see Voldemar Rätsepale hingepidet rasketel aegadel, tuge endaks jäämisel. Aitas luua maalides ja joonistades teistsugust aega oma ümber, luua pühapäeva oma hinges.
Külainimesed, kelle kodudes ripub Voldemar Rätsepa pilte, on need muretsenud nii oma kodu kaunistuseks kui möödunud aegade meenutamiseks.
Mis võiks olla armsam augustipäikeses põllust ja rukkihakkidest, mida on aidanud teha vanaisa või vanaema käed – mis siis, et hakkidest ei tea tänapäeval enam õieti keegi.
Igas Eestimaa külas peaks olema oma kunstnik, kelle taiesed on seal elavate inimeste jaoks tähtsad. Kunstnik,kelle lapsed saavad oma esimesed kunstikogemused piltidest, mis ripuvad nende tubades ja külakooli seinal.
Lembit Jakobson
Suur aitäh Eha Jakobsonile, kelle uurimistööd põllumees-kunstnik Voldemar Rätsepast on autori lahkel loal artikli kirjutamisel kasutatud.