Milline on sinu kõige esimene mälestus koolist?
Karl-Markkus: „Ma mäletan, kuidas ma veel eelkoolis käisin ja koos oma lemmikõpetaja Tiiuga kas raamatukogus või arvutiruumis aega veetsin ning oma parima sõbra Ekkega kohtusin.“
Milline oli sinu parim päev Kuuste Koolis?
Karl-Markkus: „Parim päev oli, kui nägin oma vanemat venda Kuuste Kooli jõulupeol etendamas räppi „Me pakke ei saagi“.“
Egert: „Vist oli siis, kui ma matemaatika kontrolltöö viie sain.“
Mida oled õppinud koolis ja elus?
Ekke: „Koolis olen õppinud sadu erinevaid võrrandeid, valemeid jne. Elus aga seda, et viisakus on võti.“
Egert: „Ma olen koolis õppimisega veidike targemaks saanud. Kindlasti targemaks, kui enne siia tulemist.“
Mida edasi kavatsed teha?
Ekke: „… hakata õppima kutsehariduskeskuses koka erialal.“
Egert: „Üritan järgmises koolis hästi hakkama saada ja võtan ühe päeva korraga.“
„Tahad olla pilves? Unista ennast pilvedesse! Narkootikumid tapavad!“
Endine klassijuhataja ning poiste sõber Kersti Kivirüüt:
„Sain Ekke, Karl-Markkuse ja Airese klassijuhatajaks 1. septembril 2011 (kui „kolme musketäri“ klassiks võib nimetada). Sain selles rollis olla kaks aastat. Vahepeal kasvas klass veel kahe poisi võrra – Kaimo ja Egert. Kaimole olen olnud ajalooõpetaja ja Egertiga oli au ning rõõm kokku puutuda erinevatel noorteüritustel.
Pole kahtlustki, et akadeemilises mõttes oli õpetajal kõige lihtsam koos töötada Karl-Markkusega, kes on töökas ning kohusetundlik, samas ka loov ja leidlik. Meenub üks tööleht, mida poisid pidid iseseisvalt klassis ajalootunnis täitma, sest õpetaja oli ära koolitusel. Üks ülesanne oli pildilt ära tunda hoone. Karl-Markkus kirjutas pildile alla „Buckinghami palee“; Ekke kirjutas „Pakinghämi palee“ ja Aires „mingi faking palee“. Oli ilmselge, et kaks viimast olid kirjutatud kuulmise järgi ning veelgi selgem oli, et Airese ja Ekke andeid tuleb avada hoopiski teisel viisil, kui seda on õpikute-töövihikute-töölehtede abil teadmiste omandamine.
Ekke on sündinud liider. Ta on kambast ainus, kes on suuteline teisi sütitama, üritustele kaasa tõmbama, ülesandeid jagama ning kogu ürituse korraldust koordineerima. Ekke on suuteline eesmärgi täitmisse mobiliseerima üüratu koguse energiat ning füüsilist ja vaimset tööd. Nagu üks õige juht ikka, on Ekke suuteline looma inspireerivat visiooni. Näiteks pärineb temalt narkovastane loosung: „Tahad olla pilves? Unista ennast pilvedesse! Narkootikumid tapavad!“
Aires kohta võiks öelda, et tegemist on pragmaatikust adrenaliinisõltlasega, kui vastuoluliselt see ka ei kõlaks. „Mis kasu ma sellest saan?“ oli üsna tavaline küsimus Airese suust. Tihtipeale kulus hulk aega ära veenmaks Airest, kuidas üks või teine üritus toob kaasa kaugemas tulevikus luksusvilla, kolme päikesedekiga jahi ning tõukoerte kasvatuse. Teisest küljest ei ole Airese jaoks olnud kasusaamine mitte kunagi argument, kui silme ees terendas sõna otseses mõttes kaelamurdev võimalus põnevust saada – nagu näiteks kelguralli masuudiauto taga või rattaga kuuri katuselt alla sõitmine. Saldovõimekus ja põnevusevajadus on Airese puhul kombineerunud ettevõtlusandekuseks – kui Airesest kunagi nimekas ärimees saab, siis loodetavasti meenutab ta Kuuste päevi ikka hea sõnaga.
Soovin oma poistele meelekindlust ja rõõmsat meelt elus läbilöömisel!“
Sõbralik ja abivalmis seltskond
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Heli Nemvalts:
„Esmalt jääb Kuuste kooli 65. lend meelde läbinisti mehisena – puhas poisteklass ju, kel oma mehised head ja vead: rõõmus muretu meel, palju nalja, naeru, lärmi ja energiat.
Veidi rohkem õpihimu ja kohusetunnet ning veidi vähem protestivaimu ja tsenseerimist vajavaid sõnavõtte oleksid ehk nii mõnelgi puhul koolitee konarusi kahandanud. Samas olid ka tõsine töötahe, püüdlikkus ja korrektsus klassis esindatud.
Minu silmis on see aga ennekõike sõbralik ja abivalmis seltskond, kellega oleme igasuguseid ilmaasju arutanud ning kes pole mulle kunagi oma abi keelanud. Viimane näide: matemaatikaeksami eel ei pidanud keegi paljuks tõsist jõudu nõudvat kolimistööd (u 10 000 raamatut koos riiulitega) ette võtta, mille eest tuhat tänu.
Head õnne teile, armsad poisid, minu tänavused lemmiklapsed! Ja väike nõuanne eluteele valdkonnast, mis meil üle kivide ja kändude minema kippus: uskuge mind, raamat rikastab.“
Läbi ja lõhki poiste klass
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kaido Mark:
„Tänavused lõpetajad on läbi ja lõhki poiste klass, kus alustasid Ekke Odd ja Karl-Markkus kahekesi ning kuhu on aastate jooksul uute noorhärrade näol värsket verd lisandunud. Nad on nii erinevad isiksused, et kõiki korraga kõnetada tundub kohatu – öeldes, et kunagi olite pöörased rüblikud, teeks liiga tasakaalukale Karl-Markkusele. Tegelikult on nad kõik viimasel aastal joondunud pigem Karl-Markkuse järgi: muutunud rahulikumaks, viisakamaks ja tõsisemaks.
Tahan tänada Ekket ja Egertit asjaliku ja aktiivse koostöö eest noorkotkaste organisatsioonis. Ekket kui ettevõtlikku ja kohusetundlikku rühmajuhi abi ning Egertit kaasalöömise eest Tartumaa noorkotkaste eliitrühmas. Aitäh, Karl-Markkus, selle sõbraliku ja mõistva suhtumise eest, kui tunnis on asjadjutud vahel koolitöö raamidest väljunud. Aires, hakkame puudust tundma sinu piiripealsetest naljadest ja vallatust pilgust. Ükski raskus pole ületamatu, Kaimo, iga väikegi samm eneseteostuseni on suur võit.
Julget meelt ja pealehakkamist valitud teel!“
Muusikal on imeline jõud rikastada mistahes vanuses inimesi
Muusikaõpetaja Reet:
„Mulle jäi meelde eelkõige viimane muusikaõpetuse tund. Palusin õpilastel kaasa tuua oma lemmikloo. Kõik said rääkida, miks see lugu neile oluline on, mida nad esitajast teavad ja küsida pärast kuulamist mõtteid oma kaaslastelt. Olin heas mõttes üllatunud, et kõik tulid ülesandega kaasa. Eriti põnev oli haudvaikuses kuulata ühte imelist filmimuusikast pärit lugu.
Muusikal on imeline jõud rikastada mistahes vanuses inimesi. Aitäh selle kogemuse eest!“
Tänavused noormehed jäävad kauaks meelde
Õppealajuhataja ja matemaatikaõpetaja Marju Orion:
„Olles juba pikka aega õpetaja olnud, on meelde rohkem jäänud need õpilased, kellega sai pidevalt tegeletud, korralikud oivikud kipuvad pigem rutem ununema.
Ka selle aasta üheksandikud jäävad kindlasti
kauaks meelde. Hommikul kooli tulles ja poiste siirast naeratust nähes oli esimene mõte “kas neil on midagi plaanis?” ning teine ja tihtipeale õigem mõte “plaanis küll polnud, aga midagi on juba tehtud”.
Pedagoogiline soovitus: “Püüdke edaspidi oma planeeritud ja spontaanseid tegevusi sooritades teha võimalikult vähe kahju nii endale kui teistele!”
Aga tegelikult asi tagasi vaadates nii hull ka ei olnud 🙂 Meelde jääb Ekke uljus, Markkuse rahulikkus ja kindlameelsus, Kaimo hea huumorimeel, Airese „küll jõuab“ ning Egert suudab mind aeg-ajalt üllatada sellega, milline potentsiaal on temas peidus. Soovin, et te ei kaotaks oma tegutsemistahet ja siirast huvi maailma vastu!
Tuult tiibadesse!“
Resümee: lausa stereotüüpselt mehine klass
Klassijuhataja Grete Kärmas:
„Kokkuvõttes tuleb mul tõdeda, et kõigi mälestusi jaganud õpetajate lugudes on paljutki tuttavlikku. Esmalt see, et klass oli/on tõepoolest kohati lausa stereotüüpselt mehine. Teiseks tõsiasi, et poisid olid/on iseloomult väga erinevad, mis ei teinud koostööd kuigi lihtsaks, ning kolmandaks ilmneb neist lugudest väga hästi ka see olemuslik, mis teeb Ekkest Ekke, Airesest Airese, Markkusest Markkuse, Egertist Egerti ja Kaimost Kaimo.
Soovin ka omalt poolt teile kordaminekuid, mõistmist, tahtekindlust, lahkust ning teadmist, et hea tasutakse heaga!“