Doktoriõpingute jooksul on soovituslik vähemalt üks kuu ennast mõnes välismaa teadusasutuses täiendada. Seetõttu otsustasin minagi doktorantuuri teisel aastal välismaale stažeerima minna. Eesmärgiks oli täiendusõpe väliskõrgkoolis, kus tegeletakse siseveekogude orgaanilise aine uurimisega. Valituks osutus Dundalki tehnoloogiainstituut (Dundalk Institute of Technology, DkIT) Iirimaal. Dr Eleanor Jennings, Dundalki tehnoloogiainstituudi magevee- ja keskkonnauuringute keskuse juhataja, on eelnevalt mainitud valdkonnas rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialist. Magevee- ja keskkonnauuringute keskuses (Centre for Freshwater and Environmental Studies, CFES) tehakse interdistsiplinaarseid keskkonnaalaseid uuringuid. Keskuse laborid on kaasaegse sisustusega ning välitöövarustus on samuti kvaliteetne.
Pangodi järve kaldal Unipiha algkoolis õpinguid alustanud ja järgmistel kooliastmetel Kambjas ja Otepääl õppinud Margot Sepp jagab Koduvalla veergudel muljeid, mida ta doktorandina kogus Iirimaal Dundalki tehnoloogiainstituudis, kus tagati talle õppetööks väga head tingimused.
Kaks kuud täiendusõpet Iirimaal
1.veebruari varahommikul asusin Tallinna lennujaamast Iirimaa poole teele ning pärastlõunaks jõudsin Dundalki kohale.
Dundalk on väike linn Iirimaa idarannikul võrdsel kaugusel Dublinist ja Belfastist. Linn asub Iiri vabariigis, kuid Põhja-Iirimaa piiri lähedal.
Minu elukohaks oli instituudi lähedal olev ühiselamu, kus jagasin korterit ungari ja saksa tudengiga.
Tööplaan Dundalki tehnoloogiainstituudis sisaldas konsultatsioone kohalike teadlastega, erialase kirjanduse läbitöötamist ja laboratoorseid ning välitöid Eleanor Jenningsi juhendamisel. Samuti võtsin osa kahest Dublinis toimunud konverentsist, millel tutvusin Iirimaa mageveeteadlaste uurimistöödega. Kaks nädalat veetsin Mereinstituudis (Marine Institute) Iirimaa läänerannikul Newportis, kus mind juhendas kohalik teadlane Elvira de Eyto. Mereinstituudis tegeletakse kalade (peamiselt lõhe, forelli ja angerja) bioloogia ja rände uurimisega, jõgede ja järvede veekvaliteedi automaatseirega ning tehakse tihedat teadusalast koostööd Dundalki tehnoloogiainstituudiga. Mereinstituudis õppisin põhiliselt automaatsete veekvaliteedi seirejaamade kohta, osalesin statistikakoolitusel ning kogusin analüüsimiseks veeproove kahest järvest, mille kallastel instituut paikneb, ja nendesse suubuvatest jõgedest.
Kohalik elu ja olu kui silmaringi avardaja
Õppetöö toimus tööpäevadel, nädalavahetusi kasutasin aga Iirimaaga tutvumiseks. Dundalkis meeldis mulle linnast läbivoolava Castletowni jõe kallastel jalutada. Lisaks vaatasin linna lähiümbruses ringi, näiteks mereäärses kuurortkülas Blackrockis, kus on kaunis rannapromenaad ning võimalus jälgida tõusu ja mõõna vaheldumist.
Kuna Dublin asus ainult tunniajase bussisõidu kaugusel, külastasin pealinna korduvalt.
Dublini kesklinnas on hulgaliselt uhkeid ajaloolisi ehitisi, eriti kirikuid, ja muuseume ning mitmeid ilusaid parke ja aedu. Kahel korral käisin Põhja-Iirimaal, mis kuulub Ühendkuningriigi koosseisu. Põhja-Iirimaal väisasin pealinna Belfasti ning ühte saare kuulsaimat vaatamisväärsust – põhjarannikul asuvat Hiiglase teed (Giant’s Causeway). UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Hiiglase tee moodustavad rohkem kui 40 000 tihedalt üksteise kõrval paiknevat kuusnurkset basaltsammast, mis on tekkinud 60 miljonit aastat tagasi vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Kohaliku legendi järgi on see hiiglase kätetöö, kes tahtis Šotimaale teist hiiglast kimbutama minna.
Sügavaima mulje jättis mulle siiski Iirimaa läänerannik oma maalilise ja kohati puutumatu loodusega.
„Kõige rohkem meeldis mulle iirlaste juures nende sõbralikkus ja abivalmidus, mis algul tundus harjumatu ja veider.“
Margot Sepp
Sügavaima mulje jättis mulle siiski Iirimaa läänerannik oma maalilise ja kohati puutumatu loodusega: kõrged mäed, laiaulatuslikud rabad, käänuline rannajoon koos arvukate lahtede ja saartega ning Atlandi ookean.
Iirimaal viibitud aja sisse jäi ka üks iirlaste rahvuspüha – 17. märtsil tähistatav püha Patricku päev.
Iirimaa tuntuima kaitsepühaku, püha Patricku järgi nime saanud katoliikliku päritoluga usupühast kujunes eelmisel sajandil üleilmselt tähistatav iiri kultuuri tähtpäev. Sellel päeval toimub igas linnas paraad ning tähtsal kohal on roheline värv, mida peetakse Iirimaa sümboliks. Poodide vaateaknad on kaunistatud rahvussümboolikaga, nagu ristikheinalehed ja härjapõlvlased, ning inimesed kannavad rohelist värvi või rohelise ristikheinalehega riideid, märke ja linte või on juuksed roheliseks värvinud.
Mina vaatasin paraadi Dundalkis. Rongkäigus osalesid sõjavägi, politsei, kiirabi ja päästeamet koos oma tehnikaga, torupilliorkestrid, seejärel kohalike ettevõtete, spordiklubide, huvialaringide ja koolide esindused ning lõpus sõitsid traktorid ja vanad autod. Nähtud paraad oli küllaltki erinev Eestis korraldatavatest ning mul on hea meel, et sain osa iirlaste traditsioonidest.
Kõige rohkem meeldis mulle iirlaste juures nende sõbralikkus ja abivalmidus, mis algul tundus harjumatu ja veider. Väljas kõndides teretasid mind täiesti võõrad inimesed ning autojuhid lasid signaali või viipasid. Isegi suurlinnas Dublinis pakuti kohe abi, kui tänaval kaarti vaatama jäin. Iirlased armastavad – nagu eestlasedki – kurta kohaliku ilma üle, mis enamasti on kehvem kui Eestis – vähemasti vihmasem ja tuulisem.
Teisalt sajab Iirimaal harva lund ning püsivat lumikatet ei teki. Veebruar ja märts ei olnud eriti vihmased ja minul õnnestus korduvalt päikeselisi päevi kogeda. Sooja oli pideval
t kuni kümme kraadi, märtsi lõpus rohkemgi. Veebruaris õitsesid juba nartsissid ja mitmed teised kevadlilled, linnud laulsid ning niideti muru. Seega nägin sel aastal kevade saabumist kaks korda, sest märtsi lõpus Eestisse tagasi jõudes oli siin veel lumi maas.
Täiendusõpe väliskõrgkoolis oli huvitav ja kasulik kogemus. Välismaalt kaasa võetud teadmised ja oskused aitavad edaspidi kaasa minu doktoritöö koostamisele ning sõlmitud tutvused teiste riikide erialateadlastega loovad võimaluse rahvusvaheliseks koostööks. Lisaks avardasin mitmekülgselt oma silmaringi ning sain uusi ideid tulevaste teadusartiklite jaoks.
Margot Sepp
doktorant
hüdrobioloogia
Eesti maaülikool
Täiendusõpet toetas riiklik stipendiumiprogramm Kristjan Jaak, mida viib ellu SA Archimedes koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga.