„Meid kutsub kevad, kutsub tee ja süda loodusesse kipub,“ laulsin ma koos teistega poisieas algkooli maipeol.
Samasugune teede ning kauguste kutse pani liikuma ligi 20 Pangodi ratturit mai viimasel pühapäeval oma kodukoha ümbruses. Ööbik laksutas ning sirelid Unipiha koolimaja juures olid õieehtes, kui ratturite pikk rivi Palumägede poole liikuma hakkas.
Matkajuht Toomas Keldoja ettepanekul tehti esimene peatus Karl-Eriku ratsatalu juures. Vaadati hobuseid ning saadi teada, et mägi, millel kõrgub nüüd mobiilimast, kannab nime Saksa mägi. See oli esimene tõeline üllatus. Teadsin kaardil küll, kus asub Saksa mägi, kuid maastikul mitte.
Meie kultuurilooline matk jätkus Kodijärve mõisa lähistel. Läbi kevadise metsa jõudsime Johannes Kotka sünnitalu juurde – kohta, mida tingimata peaks mälestustahvliga märkima.
Lutikelt keerasime Leigo poole, kus tüüned järvekesed alles ootasid kontserte. Kohaliku katuselaastude tegija käest saime teada kogu tõe laastukatuse kohta. Selles ilmaääre külas kasvasid karjalauda ääres roosid. Selline „kodukaunistus“ oli meile kõigile esmakordne.
Mägine tee – Pangodi kuulub Otepää kõrgustiku eelmäestikku – sundis tihti ratast vastumäge käekõrval lükkama, kuid allasõit korvas selle vaeva.
Pikemalt peatusime Heiki Kortspärna poolt oma kodutallu püstitatud vabadussõdalaste ausamba juures. Unipiha kooli juhataja Eha Jakobson andis ülevaate vabadussõdalaste tegevusest esimese Eesti Vabariigi ajal.
Unipiha kooli pika söögilaua taga lõunat süües lausus äsja Seišellidelt tulnud Tõnu Mõistus: „Kui tahad emotsioone saada pikemaks ajaks, siis rända ikka mööda oma kodukanti – siin on kõik ehtne ja oma. Eriti tore on seda teha mais, kui õitseb sirel ning laksutab ööbik.“
Suur aitäh Toomasele ja Jaagule rattamatka ladusa korralduse eest!
Lembit Jakobson
