Kambja näiteringi Püünelind lavastus, Astrid Reinla poolt aastaid tagasi kirjutatud „Kolimine“, pakkus äratundmisrõõmu eelkõige vanemale põlvkonnale.
Näidendi sündmustik on lihtne. Ühel õhtul tuleb ühes kommunaalkorteris elav vipsis Kalju öösel koju ja teatab lärmakalt, et kolmkümmend aastat ühist kemmergut ja vannituba kasutanud elanike vana puumaja kuulub lammutamisele ning nad saavad Mustamäele uued korterid.
Selle peale juuakse ühiselt koos ära pudel šampust. Naabrid, kes kolmkümmend aastat on pidanud üksteist välja kannatama, rõõmustavad üheskoos ja lähevad oma tubadesse tagasi.
Nii algabki sündmustik, kus ei puudu ei kriminaalne süžee kulla otsimisega vana puumaja seintes, rännakud Andromeda udukogusse ega naabrite omavaheline nägelemine.
Kõike seda vürtsitab mahlakas ning lopsakas nõukogude ajale iseloomulik keelekasutus ning situatsioonikoomika.
Näidendit vaadates ning naerust aeg-ajalt vappudes tuleb tahes-tahtmata meelde Oskar Lutsu „Tagahoov”. Nüüd juba siis tema nõukogulik variant.
30 aastat tagasi olnud reaalsus rullub uuesti vaatajate silme ees lahti – paneb saali üheaegselt nii rõkatama, kui teeb kurvaks – annab aimu, et aega elamiseks inimene endale ise valida ei saa ning elada tuleb selles, mis antakse.
Kuidas näidend lõpeb, selgub järgmistele vaatajatele eelolevatel etendustel.
Lembit Jakobson
Näidendit vaadanud Terje muljed:
Kui 2015. etendas Kambja näiteseltskond stseene 1930ndatest (Jaan Metua „Tornikomitee“), siis seekord on laval nõukogudeaegne olustik, mis on teretulnud valik, sest ajaintervall lubab 1980ndaid vaadata uue pilguga, sealhulgas koomika kaudu.
Kui ERR-i telesarja „ENSV“ huumorit näeme justkui tagasivaatepeeglist, siis „Kolimises“ on Astrid Reinla üles kirjutanud oma kaasaega.
Seda enam on tunnustusväärne, et keset ühisköögi ja -kempsuga argielu armetust kirjeldab autor oma tegelasi valdavalt soojades toonides. Mõistmise ja arusaamisega. Ei kibestumise ega hukkamõistuga.
Tähelepanuväärselt nutikas on lavakujundus, kus vähesega markeeritakse palju. Uksi kasutatakse nii, et need võimaldavad seinad juurde mängida. 1980ndate atribuutikat on praegusajal lausa värskendav vaadata. Heldimus tuleb peale, kui eksponeeritakse ketasvalimisega telefoni, sinitriibulist vatimadratsiklassikat, või igikestvaid vineertoole ja flanellikirjusid kodukitleid.
Kohe esimeste minutitega luuakse veel üks lavakujunduselement, otse vaatajate silme all. Keegi, kes ei leia lukuauku ja loobub ebavõrdsest võitlusest, mõjub efektselt ja aitab alustuseks täpipealt õiget miljööd tabada.
Samas helistikus kõlab võtmetähtsusega sõnumi toomine, sest päästikuna toimiva uudise kuulutamiseks – koidu eel – ei leidu midagi sobivamat kui fanfaarilaadne pasun. Mõnest äratundmisrõõmust jäävad need vaatajad ilma, kes oma noore ea tõttu vastavat ajastut omal nahal proovinud pole. Näiteks see hirmus kiire, mis millegipärast äkki sünnitamisega hakkab, kaksikutest kuni viisikuteni välja.
Ei midagi keerulist – elementaarsed elutingimused vajavad parandamist, varandus leidmist, ning tubase tunneli ja skeletimüsteerium lahendamist.
See aga, kuidas etenduse käigus kohtub autoriteksti Dürrenmatt laval raamaturiiuli Dürrenmattiga, on lavastuse ja kujunduse kokkumängu pärl, sest säherdune peen vihje autoril puudub.
Loodan varsti nautida „Kolimist“ vabaõhuteatrina paigas, mis suudab loole kaasa mängida ja seeläbi mõne ajastutruu aktsendi lisada. Kellegi kuuri kõrval tagahoovis, nagu praegu kombeks?
Samuti jääb üle oodata, et 2017. aasta repertuaari jaoks leidub teatritükk – näiteks miks mitte midagi Andrus Kivirähki stiilis -, kus teemaks tänapäev, sest Kambja trupp on kahele eelmisele ajastule osavalt otsa vaadanud.
Astrid Reinla „Kolimine”
Esietendus Kambjas kultuurimajas 6. juunil 2016
| Lavastaja | — | Margu Möll |
| Osades: | ||
| Irmgard | — | Heli Jaamets |
| Leonore | — | Siiri Paap |
| Johannes | — | Toomas Keldoja |
| Selma | — | Reet Kiuru |
| Joakim | — | Margus Kriiva |
| Annabel | — | Iry Sard |
| Kalju | — | Peeter Ruuge |