Tõlkija ja literaat Linda Viiding (17. november 1906 – 24. detsember 2003) sündis Kambja kihelkonna maadel Krüüdneri vallas Vastse-Prangli mõisas mõisateenijate tütrena (kunstnik Märt Laarmani õde).
Aastatel 1914-18 õppis ta Kammeri vallakoolis, kus oli õpetajaks hilisem Suure-Kambja algkooli juhataja Karl Kirss.
„1914. a. sügisel pidin kooli minema. Maaritsas oli vene kiriku juures lähim kool. Vanemad arvasid, et sinna vene köstrite juurde Lindat küll ei pane. Vend Martin, kes õppis õpetajaks, tuli koju ja soovitas: on kuulda, et Kammeri vallakooli on tulnud seminarist uus noor õpetaja Karl Kirss.
Vanemad pidasid aru, kuulasin terase kõrvaga pealt. Otsustati, et tuleb Kammerisse vaatama sõita. Võeti Naha Jursi käest hobune laenuks, käidi ära. Selgusid asjaolud: koolmeister, noor mees, elab koos oma lesest emaga. Saadi kaubale koolmeistrimammaga, et mamma võtab mind oma kosti peale. Ma olin nimelt väga noor, 8-aastane, maal tütarlapsi nii vara tol ajal kooli ei saadetud.
“Lesknaine om ära kooliten oma poja ninda kaugele, et nüid om koha saanu…”.
Isa meisterdas mulle väikse puust sängi, pruuniks värvitud otsalauad, ema tegi sängikoti. Koolmeistril oli kaks tuba, nende korteri kõrval oli poisikeste magavustare. Tagumine oli Karla tuba. Mina muidugi ütlesin “kooliõpetaja tuba”. Suurel vahetunnil kutsus mamma mind sööma. Sõime kolmekesi koos. Mamma tegi esimesel aastal mulle ka juuksepletid. Mamma oli minu vastu sõbralik ja hää.
Minu ema tuli vahel mind sinna vaatama. Koolmeistrimamma seletas talle üsalduslikult, et Karlal on pruut, väga suure talu tütar, ja nad ei taha teda anda. Mina, laps, kuulasin seda juttu. Paari aasta pärast siiski koolmeister abiellus Salme Puidakuga.
Õpetaja oli hää, oli mulle nagu suur vend, aga ühtlasi väga suur autoriteet. Tohtisin kõiki raamatuid tema riiulist võtta. Ernst Petersonil oli ilmunud novellikogu “Isamaa õilmed”. Võtsin selle, aga seal oli midagi armastusest, nii et koolmeister ütles: no see vast küll sinu raamat ei ole, aga noh, olgu pääle…
Suur klassituba oli, kolmes reas pingid. Pervoje, vtoroje, tretje otdelenije. Ees oli laud ja kafedra ja keisri pilt õpetaja selja taga.
Linda Viiding: „Niipea kui eesriie lahti läks, pistsin kohe laulma, aga õpetaja Kirss pidurdas: oot, oot, Linda – oota ikka mind ka järele. Ta polnud veel käsi tõstnud ega alustuseks häält andnud. No siis hakati uuesti, aga pärast poisid narrisid: Laarman laulse päälkirja kah!“
Õpetaja andis ühtedele kirjatöö, teistele arvutamise ja kolmandatele õpetas vene keelt. Koolitöö algas venekeelse palvusega ja lauldi bozhe tsarja hrani… Pahandamist ja karistamist mäletan vähe, aga püsti pandi seisma – stoi! Üks kord nädalas oli kirikulaulu tund, usuõpetus oli iga päev, eesti keeles. Risovanije‘s seletas Kirss ikka eesti keeles. Papist pildid olid, kastide kaupa, numbrid asjadel juures. Kaardikepiga näidati: pokazhi gde stol!
Kirss oli keskmist kasvu, minu arust minu vendade moodi. Mamma rääkis vahel videvikutunnil, mida Karla lapsepõlves tegi. Kolmanda klassi kevadel ütles õpetaja: “Oppus om kovembass lännu, tettas manu tshetvjortoje otdelenije”. Aga mamma teadis, et poeg võtab suvel naise, kellel on veel parem haridus, nii et kool saab ministeeriumikooliks välja areneda. Minu säng viidi magavustarre ja seal olin neljanda klassi koos teistega.
Õpetaja Kirss õpetas ka laulu, viiuliga muidugi. “Õnnista ja hoia, vaimuga meid võia…”
Koolmeistrirahvale tulid külalised, koolivanem, üks lugupeetud peremees oma pojaga. Aga poeg oli Karl Kirsi klassivend ja kuskil Venemaal tähtsas ametis. Nüüd oli ta kodus käimas. Õpetaja ütles: homme tuleb külaline meie kooli vaatama. Meil oli pähe õpitud Krõlovi valm “Demjani kalasupp”. Mina pidin seda külalise ees lugema. Tulidki siis kahekesi kirikuvöörmündrist koolivanem ja tema Venemaalt tulnud poeg. Tshitai, Linda!Pärast sain kangesti kiita ja külaline ütles, et kui tagasi Venemaale läheb, saadab mulle kingituse. Mina kohe koolmeistrimammale uhkelt seda jutustama. Mamma ütles irooniliselt: “Va labalõug, tema nüüd midagi saadab.” Ega ei saatnud ka.
Kirss õpetas meile koolipeoks laule. Seisime püüne peal, voodilinad tõmmati kahele poole. Laul oli sellest, kuidas seened sõtta lähevad. Minul oli solisti osa: prikazal borovik… Niipea kui eesriie lahti läks, pistsin kohe laulma, aga õpetaja Kirss pidurdas: oot, oot, Linda – oota ikka mind ka järele. Ta polnud veel käsi tõstnud ega alustuseks häält andnud. No siis hakati uuesti, aga pärast poisid narrisid: Laarman laulse päälkirja kah!
Vabal ajal juhatas koolmeister täiskasvanute laulukoori. Ta lubas mul ka juures olla. Kooris oli üks väga ilus tüdruk. Omas mõttes tahtsin seda ilusat tüdrukut kooliõpetajaga paari panna, aga koolmeistril oli ju oma pruut Salme.
Kambja õpetaja praost Ederberg tuli kool katsuma. Suured poisid leppisid kokku, et kui Ederberg käseb kirjutada, siis kirjutagu kõik nii nagu ta räägib: Iisus (Jeesuse asemel) ütles… Mina kirjutasin ka, aga minu pingi ette (ma olin esimeses pingis) jäi istuma vana Jõgi, ka tuttav koolmeister, kes oli minu õe ristinud. Jõgi togis mind natuke ja ütles ette, kui nägi, et ma Iisus kirjutasin. Ma parandasin siis ära ja pärast sain koledasti mõnitada “Laarman perstetükja” (pugeja).
Viimane kooliaasta Kammeris. Kirsil oli juba proua, õpetasid kahekesi. Revolutsiooni kajastused jõudsid meilegi. Õpetaja Kirss ütles: vabadus on tulnud, tehke kevadpeoks meie kevadelaulule üks uus salm juurde. Mina tegin niisuguse:
Kui kevade sammub ju õues,
loob hääli nii mahedaid,
siis vabadus heliseb põues
ja kaotab ahelaid.
Vabad, vabad kõik oleme juba
seks anti ju kõigile luba!
Suuremad tüdrukud tegid oma salmid. Salme Toots, kes oskas isegi armastuslaule teha, tegi ka. Aga minu oma oli parem ja see valiti!
Vend Martin oli tulnud vahepeal Nuustakule õpetajaks ja viiendaks õppeaastaks läksin sinna, kooli.
Kooli ajal enam Kirssi ei kohanud. Kui töötasin sekretärina Tallinna Kodukeskkoolis (midagi kaugõppe keskkooli taolist), sain Kirsilt kirja. Ta oli juba Kambjasse koha saanud. Kirjutas, et koostab mingit algkooli lugemikku, soovis, et mina, tema kunagine õpilane ja nüüd agar noorsoolehele kirjutaja, teeksin lugemikule mingi kaastöö. Ma siiski ei teinud ega tea, kas ta selle õpiku valmis sai. Teadsin küll seda, et ta on Kambjas väga lugupeetud õpetaja. Aga seda, et ta naine Salme noorelt ära suri, sain hoopis hiljem teada (Salme Puidaku vend Valter Puidak oli muide enne Teist maailmasõda ka tuntud kooliõpetaja).
Kunagi viiekümnenda aasta paiku sain Kirsilt kirja vangilaagrist. Ei mäleta, mis teed pidi ja kuidas. See oli nagu mingi appikarje kusagilt teadmatusest, millele mina tookordses hirmuõhkkonnas kuidagi vastata ei osanud ega julgenud.“
Linda Viidingu mälestused jõudsid Kambjasse tema ajakirjanikust tütre Mari Tarandi lahkel kaasabil ja avaldati Kambja kooli almanahhis Tootsi Taskud 2000. aasta aprillis.
