Uuest aastast jõustuva määruse järgi tuleb kohalikul omavalitsuse tõepoolest tagada, et liigiti oleks võimalik koguda paberi- ja kartongijäätmed, pakendid, ohtlikud jäätmed ning biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed, klaasi-, plasti- ja metallijäätmed ning biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed.
See ei tähenda, et uuest aastast tuleb elamute juurde paigaldada kaheksa eraldi konteinerit, vaid määrusega pakutakse kohalikele omavalitsustele jäätmete sortimise ja liigiti kogumise paremaks korraldamiseks välja kolm võimalust, mida võib rakendada kas ühekaupa või kompleksselt. Võimalus on ühildada liigiti kogutud jäätmete vedu korraldatud olmejäätmeveoga, teise võimalusena kasutada avalikke jäätmete kogumispunkte ning jäätmejaamu ja kolmanda võimalusena korraldada jäätmete kogumisringe.
Majade juurde tuleb konteinereid lisaks 2-3 (vanapaber, biojäätmed) ja seda ainult juhul, kui neid seal veel ei olnud. Küll tuleb konteinereid juurde paljudes jäätmejaamades, sest tekib võimalus üle anda jäätmeid, mida siiani polnudki kuskile panna (lehtklaas, eterniit, suured platsesemed jms).
Olmejäätmete liigitikogumise üldised nõuded kehtestab keskkonnaminister määrusega, kuid täpsemad nõuded kehtestab aga alates 2008. aastast kohalik omavalitsus (KOV) ja selles osas määrus mingeid muudatusi ei tee.
Näiteks Tallinnas on lisaks kohustuslikule segajäätmete konteinerile nõutav vanapaberi konteiner iga enam kui viie korteriga maja juures alates 2003. aastast ja biojäätmete konteiner iga enam kui kümne korteriga maja juures alates 2007. aastast. Paljud kortermajad on vabatahtlikult võtnud maja juurde ka pakendikonteineri. Seega saab Tallinnas rääkida kolmest kohustuslikust konteinerist ja sageli neljandana vabatahtlikust pakendikonteinerist. Selles osas ei tulene ka olmejäätmete sortimise määruse muudatustest mingit otsest kohustust majade juurde (kinnistul) rohkemaid konteinereid paigaldada. Küll tuleb neid juurde seada seal, kus vanapaberi- ja biojäätmete nõudeid veel rakendatud ei ole.
Sortimismääruse muudatustest ei tulene ka otsest nõuet ühepereelamute piirkondadele iga maja juures lisakonteinerite paigaldamiseks – vanapaberi kogumine võib kõigepealt toimuda etteantud päevadel ilma konteinerita (näiteks seotud vanapaberi pakid tänaval), avalike paberikonteineritega või kogumisena jäätmejaamades.
Biojäätmete osas on eelkõige ühepereelamutes alternatiiviks kodukompostimine – kui seda ei soovita, siis alternatiiviks konteiner kinnistul või teatud juhtudel ka kogumine jäätmejaamades.
Oluline osa liigitikogumisest toimub seega jätkuvalt nn avaliku kogumisvõrgustiku kaudu, eelkõige pakendijäätmete kogumine avalikes kogumispunktides, aga järjest enam ka kasutatud riided, jalatsid, kohati ka vanapaber. Arvestades pakendijäätmete tekkekogust on see väga oluline liigitikogumise lähendus.
Kolmas olemasolev võimalus, kuid alateadvustatud ja alakasutatud, on jäätmete kogumine jäätmejaamas. Tüüpiliselt võetakse jäätmejaamades vastu just selliseid jäätmeliike, mida ei teki kõigil või ei teki ka pidevalt, või mida ei saa (mööbel) ja ei tohi (ohtlikud jäätmed) koguda tekkekohal segajäätmete konteineriga. Selliste jäätmete kogumine on seetõttu mõistlik korraldada just jäätmejaamades, mis on linnades kättesaadavad mõne kilomeetri kaugusel, maapiirkondades eeldusena 15-20 km raadiuses. Seega jäätmejaam on kõige mõistlikum kogumise viis järgmistele jäätmetele: olmes tekkivad ohtlikud jäätmed, aia-pargijäätmed (oksad, lehed, muru), nn suurjäätmed (mööbel, aga ka spordivahendid, kraanikausid, WC-potid jms), autorehvid, elektroonikaromud, vabapaber, pakendid, vanametallid. Mööblit, spordivahendeid, kodumasinaid jm on võimalik suunata tagasi korduskasutuseks ja paljudes jäätmejaamades seda ka tehakse. Vastuvõetavate jäätmete liigid ja tingimused sõltuvad kohalikust omavalitsusest ja üldiselt võetakse jäätmeid vastu tasuta, või siis üsna sümboolse tasu eest.
Sortimismääruse muudatus lisas jäätmejaamas vastu võetavate jäätmete hulka otseselt lehtklaasi ja plastid (kausid, panged, kelgud jms), mis ei ole pakendid.
Jäätmejaamades tuleks kindlasti vastu võtta olmes tekkivate ohtlike jäätmete mõiste alusel majapidamistes tekkivaid eterniidijäätmeid. Selliste ohtlike jäätmete (sh eterniidi) ja suurjäätmete käitlemiseks on kohalikel omavalitsustel võimalus taotleda toetust Keskkonnainvesteeringute Keskuselt, seda kuni 90 % ulatuses selliste jäätmete käitluskuludest.
Peeter Eek
keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja